|
|
|
|
ÄRA MAGA MAHA!
Täna ja homme, 30.04 ja 01.05
Täna kell 18 avatakse Karksi-Nuias Marko Mäetamme näitus, mis kuulub Voronja galerii korternäituste seeriasse "Lätted". Avamisõhtul esineb ansambel Marko Mägi (kooseisus Marko Mägi, Kiwa ja Marko Mäetamm). NB! Täna väljuvad avamisele kunstibussid! Tallinna buss väljub Draamateatri kõrvalt, kell 14.30 (info: ev100@cca.ee) ja Tartu buss Vanemuise alumisest parklast, kell 16.15 (info 588 44 909). Mõlemad bussid stardivad tagasi kell 20.30.
Kahe nädala pärast, 11.05
Tule kunstibussiga Balti suurima kunstisündmuse avamisele! 13. Balti triennaal avatakse 11. mail kell 18, buss väljub Tallinnast sama päeva varahommikul. Orienteeruv piletihind on 30–50 eurot. Täpne hind selgub, kui on teada huviliste arv. Palun andke oma soovist teada aadressil sten@cca.ee enne 2. maid 2018. Buss väljub 11. mai varahommikul ja alustab tagasisõitu 12. mail kell 14.
|
|
|
Peeter Talvistu kuraatornäitus „Igavuse esteetika” Tartu Kunstimajas
|
|
NÄITUS
Täna, 30.04 kell 17
Täna kell 17 avatakse Draakoni galeriis hüperrealistliku maalija Urmas Pedaniku näitus “Simuleeritud maailmad”. Pedaniku elektroonikaalaste maalide fenomeni selgitabki lühidalt paradoks, et kunstniku eelistatud hüperrealistlik käsitlusviis, tema n-ö esteetiline lähtekood ei ole põhimõtteliselt muutunud, küll aga on kardinaalselt muutunud maailm selle taustal. Näitus jääb avatuks 19. maini.
|
|
LOENG
Lauristin, Hvostov ja Kunnus vestlevad Tartmusis
Neljapäeval, 03.05 kell 18 avavad tuntud ühiskonnategelased tõejärgsuse temaatikat Eve Kase isiknäituse “2+2=...” raames Tartu Kunstimuuseumis. Vestlusringis osalevad Marju Lauristin, Andrei Hvostov ja Mihkel Kunnus. Eve Kase näitus asetub tõe ja fiktiivsuse piirimaile ning suhestub eelkõige tõejärgsuse fenomeniga, esitades kunstniku lähiaastate silmapaistvamat loomingut.
Eesti arhitektid Torontos
Laupäeval kell 14 on Arhitektuurimuuseumis näitusel "Uude maailma! Eesti arhitektid Torontos" ringkäik kuraatori Jarmo Kaugega. Näitus on pühendatud teise maailmasõja järel Kanadasse emigreerunud eesti arhitektidele Mihkel Bach, Ants Elken, Uno Prii, Elmar Tampõld, Taivo Kapsi ja Henno Sillaste. Tuuril saab osaleda muuseumipiletiga.
Ajaloopiltide hävitamine ja taastamine
Laupäeval, 05.05 kell 16 on Kumus näitusel “Ajalugu pildis – pilt ajaloos” kohtumisõhtu professor Hilkka Hiiopiga (Eesti Kunstiakadeemia), kelle ettekande teema on “Ajaloopildid, hävi(ta)mine ja taastamine”. Näitus keskendub Eesti ajaloole kunstiteoste kaudu - kuidas on kunstiteosed mõjutanud ajalugu ja kuidas on ajalookeerised mõjutanud kunsti.
|
|
HELI
Uued algatused helikunstis
Viimasel ajal on helimaastikule tekkinud uusi algatusi – üks neist REKA, mille on asutanud graafilise disaini tudengid Eesti Kunstiakadeemas. Ürituste kava on jälgitav nende kodulehelt! Homme, 01.05 alustab raadio nimega IDA. Kavas on näiteks ramatupoodide Puänt ja Lugemik uute raamatute tutvustamine saates (uus) raamat. Reedel, 04.05 kell 19 esitleb Taavi Tulev Kanuti Gildi SAALis oma uut elektroonilist ambient-albumit "⬤⬤", mille iga eksemplari on käsitsi maalinud kunstnik Kristi Kongi. Sissepääs on tasuta.
|
|
MUST KAST
Fluxus
Sel neljapäeval, 03.05 esietendub Sõltumatu Tantsu Laval Soome etenduskunstitrupi W A U H A U S lavastus "Fluids". Lubatakse demonstreerida totaalset libedust, kus inimkeha ei saa täielikult kontrollida. "Fluid" kutsub publiku kohtuma intiimsuse, empaatia ja ebaõnnestumisega ajal, mil ühiskonnas valitseb perfektsionism, individuaalsus ja usaldamatus. Lavastus on esmakordne koostöölavastus, kus osalevad Eesti tantsijad Joanna Kalm, Karolin Poska, Sigrid Savi, Joonas Tagel ning Soome-Rootsi näitleja Salla Loper. Etendust saab näha veel ka järgmisel nädalal. Jälgi KKEKi Facebooki ja Instagrami, peatselt on oodata piletiloosi!
|
|
Mütoloogiline
Saaremaa biennaal
Uudiskirja aprillikuu tõlkeartiklis “Labidameetod: arheoloogiline kujutlusviis kunstis” kirjeldab Dieter Roelstraete uut tüüpi kunstnikku, kelle looming põhineb ajaloolisel uurimusel. Tema sõnul on tänapäeva kunstnikud üha enam hõivatud loo jutustamisega, täpsemalt ajaloo jutustamisega. Retrospektiivsest lähenemisviisist, mis hõlmab ajaloolist kirjeldust, arhiivi, dokumente, väljakaevamist, monumente, ümberehitamise ja taaslavastamise kunsti, tõendusmaterjali – on saanud nii kohustus (“sisu”) kui ka toon (“vorm”), mida eelistab üha rohkem eri vanuses ja erinevat päritolu kunstnikke (ka kriitikuid ja kuraatoreid). Eesti kaasaegses kunstis sobivad selle tendentsi näitlikustamiseks praegusest ajast näiteks Marge Monko, Taavi Talve, Laura Toots, kui ka Jaanus Samma ning kuraatorid Anders Härm, Eha Komissarov (näiteks novembris Kumus avatava näitusega “Salatoimikud. 1990ndate kartoteek”) või Rael Artel (projekt “Plahvatus Pärnus”).
Arheoloogilise kujutusviisi esile kerkimisega seonduvalt tasub meenutada esimest rahvusvahelist kaasaegse kunsti biennaali Eestis – I Saaremaa biennaali 1995. aastal, mis kandis nime “Ajaloo vabrik / Fabrique d'Histoire” ja mis raputas korralikult lahti seniseid kunstikaanoneid. Mahukat konverentsi ja näitustega üritust ei püütud sobitada olemasolevasse konteksti, vaid loodi kontekst iseendale. [1] Postmodernistlikest teooriatest kantud biennaali korraldajad Eve Linnap ja Peeter Linnap ajendusid oma tegevuses vastureaktsioonist formalismile. Nad andsid kohalikule väljale tõuke genereerida mikronarratiive, kasutades fotot vahendina ajaloo fabritseerimiseks, võltsimiseks ja manipuleerimiseks. Biennaalil osalenud kaamerapõhised kunstnikud tegelesid dokumentatsiooni ja autobiograafiliste küsimustega ning demonstreerisid mitte-millessegi-uskumist, kahtlemist kui meetodit. [2]
Vaatamata prekaarsetele töötingimustele (korraldajatel polnud isegi telefoni [3]) ja perifeersele asukohale, suudeti Saaremaale tuua kontseptuaalse kunsti suurkuju Christian Boltanski teos. 1960. aastate lõpus esile tõusnud Boltanski loodud tüpoloogiad, kronoloogiad (isegi kui fiktiivsed) ajalooliste protsesside jälgimisel olid vastandlikus suhtes avangardi ettekujutusega, mis eeldab kohest kohalolu, šokeerimist ja tunnetuslikku katkestust. Prantsuse kunstniku autoripositsioon kõlas kokku biennaali ideoloogilise programmiga.
Biennaalile järgnenud retseptsioonist selgub, et üritusega protesteeriti Eesti kunstielu Tallinna-kesksuse vastu (mainitud on isegi “maffia”-sõna), kasutades marginaalsust tähelepanu tõmbamiseks. [4] Ehk võib siit välja lugeda oponeerivat positsiooni SKKE aastanäituste vastu, mis olid korraldatud just eesrindlikkuse tähe all, olles suunatud just uute horisontide – meediakunsti poole. Kunstiajaloolane V. Vabar on Saaremaa biennaali tähendust laiendades öelnud, et tunnetuslikult on optimistlik tulevikku vaatamine seotud iseteadvuse ja egotsentrismiga; mineviku seiramine iseloomulikum meelelaadile, milles domineerib melanhoolia. [5]
Vastandusest sündis nn Linnapi koolkond, mis tänapäevases tähenduses ei ole absoluutselt marginaalne – vastupidi – selle järellainetust tajume kaasaegses kunstis tänapäevani. Biennaali noortenäitust “Ajaloo artell” kureerinud Marko Laimre juhtis üle kümne aasta Eesti Kunstiakadeemias fotograafiaõpet. 2007. aastal asutatud fotokunstnikke ühendav organisatsioon Foku korraldab Tallinna Fotokuud, mis on mahuliselt kasvanud üheks suurimaks kaasaegse kunsti ürituseks Tallinnas. Näib, et fotomeediumi olulisus tõukub Saaremaa biennaalist, mis täidab kõigi nende peades, kes seal ei käinud, mütoloogilist kohta.
1 – A. Juske, Viktoriaanlik biennaal Saaremaal. – Pühapäevaleht 05.08.1995
2 – H. Treier, Biennaali organiseerimise retsept. – Vikerkaar 11/1995, lk 58
3 – H. Treier, Biennaali organiseerimise retsept. – Vikerkaar 11/1995, lk 55.
4 – R. Kelomees, Saaremaa biennaal ja rituaalne tarbekontseptualism, KUNST. – Postimees 16.07.1997
5 – V. Vabar, Ajaloo tunnetamisest. – Kultuurileht 11.08.1995.
|
|
|
|
|
|
|
