Copy
Uudiskiri ilmub igal esmaspÀeval.
KAASAEGSE KUNSTI
UUDISKIRI
◔ 12. mĂ€rts 2018
INTERVJUU
Marika Agu ja Kaarin KivirÀhk
MĂ€rtsi uudiskirjades ilmuvad intervjuud naiskunstnike ja -kuraatoriga, mis on osa KKEKi panusest naiste ajalookuu rahvusvahelisse kampaaniasse #5WomenArtists (#5naiskunstnikku).

Tiina Abel (1951) on kunstiajaloolane ja kuraator, kes on töötanud pikalt nii Eesti Kunstimuuseumis kui ka Eesti Kunstiakadeemias. Eelmisel aastal kureeris ta Tartu Kunstimuuseum eri ajastute kunstikogusid tutvustava nĂ€ituse “Kehakeeles”. Praegu Ă”petab ta Eesti Kunstiakadeemias ja kirjutab teadusartikleid, kuid ei ĂŒtle Ă€ra ka kureerimisprojektidest.

Kuidas tuli mÔte minna Ôppima Tartus kunstiajalugu? Mis selles erialas paelus?
Aus vastus oleks, et ei mĂ€leta! Arvan, et oma osa oli hilisemal kolleegil Kaia Haameril, kes 21. keskkoolis, kus ma omal ajal kĂ€isin, mĂ”nda aega kunstiajalugu andis. Kontrolltöödeks ettevalmistamine suunas mu tĂ€helepanu Voldemar Vaga “Üldisele kunstiajaloole”, mis oli meil kodus nahkköites olemas, aga olin seda varem ĂŒksnes lehitsenud. Ilmselt oli humanitaaria poole liikumisel oma osa ka perekondlikult taustal – nĂ€itlejaist vanemail, suurel raamatukogul. Keskkooliaegsete hinnete ja vĂ”imete pĂ”hjal oleksin vĂ”inud minna ka ĂŒkskĂ”ik millisele reaalteaduse alale. KĂŒllap olekski arukam olnud.
 
Teie ĂŒlikooliaeg langeb varastesse 1970ndatesse, kunstikabineti hiilgeaega, kui seda juhtis Kaljo PĂ”llu ja tegutsesid Visarid. Kui palju Visarid teid mĂ”jutasid?
Mind nad eriti ei mĂ”jutanud. Endasse varjunud inimesena olen alati osanud kuidagimoodi ajastu aktuaalsetest kunstisĂŒndmustest kĂ”rvale jÀÀda. Sekkun tavaliselt siis, kui teisiti ei saa. Aga nĂ€itused muidugi toimusid ja neid ma vaatasin. Kunstikabineti lugu tuli minu professionaalsesse ellu hoopis hiljem.
 
Tegelikult lĂ€ksin ju Ă”ppima ajalugu, tol ajal ei saanud kunstiajaloo eriala kohe valida. Spetsialiseerumise vĂ”imalus tuli alles Ă”pingute keskel. Meil oli ainult ĂŒks kogu Ă”ppetööd vedav pĂ”hikohaga kunstiajaloo Ă”ppejĂ”ud, Mart Eller. Loomulikult kannatas haridus selle all, et erialaseid loenguid oli vĂ€he ja Ă”ppejĂ”udude ring kitsas. Olen ikka peamiselt iseĂ”ppija. Peaaegu kĂ”ik, mida tean ja oskan, olen töö kĂ€igus iseseisvalt omandanud. Paraku annab see ka töös tunda.
 
LĂ”putöö kirjutasin kunstiteoreetilise mĂ”tte arengust Eestis aastatel 1918–1925, milleks tuli lĂ€bi töötada aastakĂ€ikude kaupa ajakirjandust. Eks see viis kĂ”ige vahetumalt kĂ€sitletava perioodi kunstis ĂŒleskerkinud teemadega kokku. Olen tohutult tĂ€nulik Mart Ellerile, kes luges mu tĂ€napĂ€eva nĂ”udmistega vĂ”rreldes doktorivĂ€itekirjale lĂ€heneva pikkusega töö vĂ€ga sĂŒvenenult lĂ€bi ja tĂ€itis lehtede tĂŒhjad pooled ÀÀremĂ€rkustega. Mul ei ole hiljem kunagi nii vajalikku, kasulikku ja valusat toimetamistööd ette tulnud.
 
Kohe pÀrast lÔpetamist asusite tööle Eesti Kunstimuuseumisse. Olete olnud muuseumile keeruliste aegade tunnistajaks, mil tuli tegutseda erinevatel nÀitusepindadel, nÀinud riigikordade vahetumist ja töötanud ka praeguses Kumu kunstimuuseumi hoones. Kuidas hindate Kunstimuuseumi arengut?
Muutused on aastakĂŒmnete edenedes loomulikud, kuid EKM areng toimus paar aastakĂŒmmet tĂ”epoolest dramaatilistes oludes. Kuna olen vĂ€ga ruumitundlik kuraator, on ruumide loomus alati mĂ”jutanud ka nĂ€ituste sisu ja eriti ilmet. Kadrioru lossis olid ajaloolised ruumid, mida ei saanud (ja toona ei taibanudki) puutuda. Kui olime sunnitud sealt vĂ€lja kolima, tegutses muuseum RĂŒĂŒtelkonna hoones, kus saalid olid nĂ€itusteks kohandatud ja see pakkus uute keskkondade loomiseks rohkem vĂ”imalusi. Siis tuli Kumu, mis avas tĂ€iesti uue perspektiivi. Ruum oli igas tĂ€hendusvarjundis suurem, kuid ka seal on pĂŒsiekspositsioonide saalides oma sundkĂ€igud. Peamiselt lineaarset liikumist vĂ”imaldav ruumiprogramm ei toeta sisulisi kĂ”rvalepĂ”ikeid, mida vahel nĂ€itustel tahaks vĂ”i oleks vaja teema nĂ”tkemaks avamiseks teha. Sellegipoolest on Kumu ruumiline keskkond pakkunud kĂ”ige loomingulisemat liikumisruumi.
 
Kui nĂ€ituste koostamisega alustasin, ei kasutatud kuraatori mĂ”istet. Õigemini ei kasutatud selles tĂ€henduses, nagu on tĂ€napĂ€eval. Kuraatoriteks on ajalooliselt nimetatud koguhoidjaid. NĂ€itusi olen aastakĂŒmnete jooksul teinud vĂ€ga erinevate ametinimetuste all, sh ka koguhoidjana, seega enamasti nii-öelda pĂ”hitöö kĂ”rvalt. “PĂ€ris” kuraatoriks sain alles Kumus. Praegu mĂ”tlevad kuraatorid ise vĂ€lja oma vĂ€ljapanekute intriigid ja probleemid, iga potentsiaaliga ideepoeg on teretulnud. Kui muuseumis tööle hakkasin, koostas nĂ€ituste plaani peamiselt teadusdirektor ja noorele kolleegile anti nĂ€ituse teema nii-öelda kĂ€tte. Praegu tundub see muidugi veider ja vĂ”imatu, aga isegi nĂŒĂŒd meenutan selle praktika hĂ€id kĂŒlgi. Minu teadmised kustiajaloost olid napid, nĂ€ituste loomisel olin tĂ€iesti kogenematu. Õppimise mĂ”ttes polnud minu jaoks vahet, kas alustan DĂŒsseldorfi koolkonnast vĂ”i Eesti impressionismist, kĂ”ikidesse kunstiklassika teemadesse sĂŒvenemine tuli kasuks.
 
Kumus jĂ”udsin – selle sĂ”na jaksamise tĂ€henduses – töötada kaheksa aastat ja sellesse aega jĂ€i 20 suurt nĂ€itust. Iga nelja-viie kuu tagant uue nĂ€ituseproduktsiooniga vĂ€lja tulla oli tĂ”esti nĂ€rvesööv, sest mĂ”tlemiseks ja ennast lĂ”puni rahuldavate lahenduste leidmiseks jĂ€i alati liiga vĂ€he aega. ÜkskĂ”ik kui intensiivselt ennast ka ei survestaks, tahavad mĂ”tted isegi juhul, kui need nĂ”utud ajaks pĂ€he tulevad, kĂŒpsemist, mĂ”nd jĂ”udeoleku hetke. Ilmselt on seda rÀÀkinud ka teised minu pĂ”lvkonna kuraatorid, et nĂ”ukogude aeg oli mitmes mĂ”ttes talumatu, aga kuna tööpinge polnud toona nii suur, jĂ€i aega ennast professionaalselt harida. Intensiivse lugemise harjumus, kolm-neli raamatut nĂ€dalas, on endiselt sĂ€ilinud.
 
Kuidas on muutunud suhtlemine publikuga?
EeskĂ€tt on muutunud suhtlemise iseloom. Ka nĂ”ukogude ajal oli muuseumis palju ekskursioone, koolivaheajal tuli vahel teha kolm ekskursiooni pĂ€evas. Kuid see oli teist tĂŒĂŒpi suhtlus: “lugupeetud kunstiteadlane” rÀÀkis ja kĂŒlastajad kuulasid. Pooltki nii palju ei mĂ”eldud publiku vastuvĂ”tuvĂ”imele ega spetsiifiliste suhtlemisvormide vĂ€ljatöötamisele. Selles suhtes on museoloogia tĂ”siselt edasi arenenud. Kunsti mĂ”istma Ă”petamine ja publiku harimine tuli tĂ”sisemalt pĂ€evakorda alles siis, kui RĂŒĂŒtelkonna hoones tegutsemise ajal avati eraldi osakond. Minu kuraatoritöö on kasvanud pĂ”himĂ”ttest luua vĂ€ljapanekuid, millel oleks selgelt adutav ja, Ă”nnestumise korral, ka kunstiteadust edasiviiv probleemidering, kuid see on nĂ€ituseruumis lahendatud kĂ”igi jaoks selgelt vĂ€ljaloetavas visuaalses vormis. Muuseumis on nĂ€ituse metoodiline kĂŒlg, suutlikkus kontakti saavutada ja vaatajat kĂ”netada ĂŒpriski oluline. TĂ€iesti hermeetilist nĂ€itust ei saa suured, osaliselt piletitulust elavad kunstiinstitutsioonid endale tegelikult lubada, kuigi minul kuraatorina on olnud alati kiusatus luua ka mĂ”ni tĂ€iesti vabadele assotsiatsioonidele lootev vanema klassika nĂ€itus. Nii et kahtlemata tuleb teatava piirini publiku vastuvĂ”tuvĂ”imega arvestada. Aga seegi on omamoodi loovuse ala, saab vĂ€lja mĂ”elda vĂ”i rakendada uusi lahendusi.
 
TĂ”enĂ€oliselt on pĂ€ris palju muutunud ka visuaalse materjali hulk. 21. sajandi inimene elab vĂ€ga visuaalses keskkonnas, kogu sotsiaalmeedia pĂ”hineb piltidel, internetist leiab tohutult erinevat kunsti. Kuidas nĂ€itustel kĂ€imine ĂŒldse sellesse maailma mahub?
Visuaalse maailma rikkus on kuraatori jaoks muidugi Ă”nn, eriti kui seda on Ă”nnestunud mingil mÀÀral korrastada. Kui valmistasin ette nĂ€itust “Pildiplahvatus” [Kumus 2013–2014], vaatasin selle tarbeks peale kunstiteoste (kasutades selleks portaali Muis) mitme arhiivi andmepankades lĂ€bi kĂŒmneid tuhandeid fotosid. Varem ei olekski saanud sellist nĂ€itust mĂ”istliku ajaga teha, sest ekspositsioonimaterjalist ettekujutuse saamine oleks nĂ”udnud aastaid. Kuna visuaalne maailm on tĂ”esti plahvatuslikult kasvanud ja mĂŒrarohke, tuleks minu arvates oma ideed nĂ€itusel eriti tĂ€pselt vĂ€lja arendada, kaasates mitte ainult ĂŒksiku teose suhtemispotentsiaali, vaid ka erinevate teoste potentsiaali sĂŒnergia, kujundusvĂ”tted, tĂ€pselt doseeritud informatsiooni. Kui soovid piltide abil sĂ”numit edastada, ei saa ainult pildile lootma jÀÀma, isegi kui minu sĂŒgav veendumus on, et pildis endas on kĂ”ik selle vĂ”imaliku mĂ”istmise viisid olemas. Teisalt kurvastab mind vahel, et visuaalne mĂŒra on vaatajalt Ă€ra vĂ”tmas soovi teose mĂ”istmise nimel ise pingutada. Ka nĂ€ituste kujundajad panustavad ĂŒha rohkem agressiivsele ĂŒldmuljele, mis pahatihti tikub teost tapma ja sunnib kĂ”rvutisi vĂ€ljapanekuid vĂ€lise atraktiivsuse tasandil konkureerima. Lakkamatus lĂ€rmis ei kuulegi enam ei kuraatori ega kunstiteose normaalset kĂ”net, sosinast rÀÀkimata.
 
1990. aastate algul, ĂŒsna pea pĂ€rast Eesti taasiseseisvumist tĂ€iendasite end Pariisis. Toona oli see kindlasti palju tĂ€henduslikum kui tĂ€napĂ€eval. Kuidas see juhtus ja kuidas see teid erialaselt muutis vĂ”i arendas?
Sain stipendiumi ja otsustasin seda kasutada selleks, et pikemalt Pariisis olla. Pariis on klassikaga tegelevale kunstiteadlasele ĂŒks ideaalsemaid enesetĂ€iendamise paiku. Teiseks minu elu otse ekstaatiliselt viljakaks perioodiks kujunes 2001. aasta neli kuud Roomas. Pariisis töötasin kokku viis kuud iga pĂ€ev rahvusraamatukogus, kammisin “kvartal kvartali haaval” lĂ€bi nii Pariisi enda kui ka selle muuseumid, nĂ€itused, kinod, ka linna ĂŒmbruse, nii palju kui rahakott vĂ”imaldas. Elasin muidugi niisuguseks tihutööks ka ideaalses kohas, kesklinnas CitĂ© Internationale residentuurimajas. Kumu pĂŒsiekspositsiooni klassikaosale pandi tegelikult alus kĂŒmme aastat varem Pariisis. Siis puutusin esmakordselt kokku ideedega, mis tĂ€napĂ€eval on iseenesestmĂ”istetavad. NĂ€iteks sellega, et tuleks loobuda latvupidi ehk avangardikesksest kunsti kĂ€sitlemisest. Tegelnud aastaid kunstiklassika konservatiivsema osaga, meeldis mulle vĂ€ga mĂ”te kĂ€sitleda kunstiprotsessi tervikliku organismina, et tĂ”esti hierarhiatest kuraatoritöös lahti saada. Et mitte moonutada ajastu kunstipilti. Perifeerne kunst lĂŒlitub sellise lĂ€henemisviisi korral sujuvalt euroopalikku kunstipilti, provintslikkus omandab positiivse varjundi. Pealegi sain just Pariisis selgeks, kui suur roll on muuseumides korraldatud nĂ€itustel kunstiajaloo kirjutamisel ja uurimisprobleemide pĂŒstitamisel. Et nii realismi kui ka modernismi puhul on Ă”igem kasutada nende mitmuslikke vorme.
 
KĂ”ike ei saanud Kumus muidugi esialgu rakendada, sest Kumu pĂŒsiekspositsioonid valmisid ĂŒlesköetud ootuste, Eesti kunstiteaduse toonase taseme, viieteistaastase klassikalise kunsti pĂŒsiva eksponeerimise pausi ja arhitekti seatud kujunduspiirangute tingimustes. Lisaks olime kĂ”ik Kumu ruumides esimest korda ning kaks kuud, mis meile ekspositsiooni ĂŒlespanekuks jĂ€i, oli liiga lĂŒhike aeg, et ruumidega kohaneda. Kuna paljud kahtlesid kunstimuuseumi ehitamise mĂ”ttekuses (mis meil seal ikka vĂ€lja panna on!), tundus mĂ”istlikuna eksponeerida pigem rohkem kui vĂ€hem. Toona ma muidugi ei mĂ”elnud, et avamisekspositsioon nii kauaks ĂŒles jÀÀb, arvestasime maksimaalselt viie aastaga.
 
Kas teil on mÔni mÔte vÔi tööviis, mis on jÀÀnud kogu aeg samaks?
Kuna tegelen vanema kunstiklassikaga, on minu kasutuses kuraatorina pidevalt ĂŒks ja seesama, visalt tĂ€ienev teoste korpus. Tööde ring on piiratud, kaasaegse kunsti kuraatori kombel neid juurde tellida ei saa. SeetĂ”ttu tuleb vanema perioodi kunstiklassikaga tegelevatel kuraatoritel tublisti pingutada, et muuseumide ambitsioonikaid nĂ€ituseprogamme sisustada. EelkĂ”ige nĂ”uab see ĂŒlihead kunstivĂ€lja tundmist. Kuigi tean suuremat osa töödest juba ammusest ajast, vaatan alati uut nĂ€itust tehes kogu vĂ”imaliku asjassepuutuva materjali uue teema vaatevinklist ĂŒle. Ma ei esita kunagi kunstniku loomingulisi pingutusi naeruvÀÀrses kontekstis. Minu nĂ€itustel on ju tegemist juba siitilmast lahkunutega, kes vastu vaielda ei saa. Kaasaegse kunsti kuraatorid saavad oma tagasiside kohe kunstnikelt kĂ€tte, eks tĂ”enĂ€oliselt tuleb ka mul kunagi ja kusagil vastutada kĂ”igi oma rohmakate professionaalsete sammude ja vĂ”imaliku vĂ”hiklikkuse eest. VĂ”rdlemisi kĂ”he on tĂ”esti iga kord uue nĂ€ituseprojektiga alustades. Õnneks pole vĂ€hemalt ideedest seniajani puudust tulnud.
 
Kui oluline on teile kirjutamine ja mis teid kirjutama inspireerib?
Mitte miski peale töökohustuse! Kirjutamine on vĂ€ga raske, vahel suisa piin. Oled sĂ”na lahti lasknud ja loomulikult enam tagasi ei saa. Enamasti jÀÀdvustad ju kirjutades oma erialase ja inimliku suutlikkuse hetkeseisu. Ei lĂ€he kuigi kaua mööda, kui nĂ€ed, et mĂ”tteid oleks saanud tĂ€psemini vĂ”i tundlikumalt sĂ”nastada. Kirjutamiseks ei jĂ€tnud aega ka muuseumi kuraatoritöö energiat rööviv organisatoorne pool. Tekstid on valminud alati tellimusel, tĂ¶Ă¶ĂŒlesannetest tulenevalt vĂ”i on mulle tehtud ettepanek, millest ma – harva edevusest, kĂŒll aga missioonitundest vĂ”i huvist – pole tahtnud keelduda.
 
Milline on teie jaoks olnud kriitika roll – kui palju vĂ”tate arvesse nĂ€itusekriitikat vĂ”i kas see mĂ”jutab kuidagi, arendab?
Seda on olnud vĂ€ga vĂ€he, seetĂ”ttu on raske öelda. Kui vastukaja on olnud, siis tavaliselt hea vĂ”i mingil pĂ”hjusel ebaadekvaatne selles mĂ”ttes, et kirjutaja pole kas aru saanud vĂ”i osanud tĂ€hele panna. Kui teed nĂ€itust, mĂ”tled ju kĂ”ik selle aspektid lĂ€bi, miski ei satu nĂ€itusekeskkonda juhuslikult. Kuna nĂ€ituse koostaja on – vĂ€hemalt klassika puhul – sel hetkel konkreetse teema parim tundja, vĂ”iks enne kritiseerimist vĂ€hemalt kaastekstid lĂ€bi lugeda. Aga kuulan vĂ€ga tĂ€helepanelikult Ă€ra kĂ”ik arvamused, sooviksin seda vahetut tagasisidet kaugelt rohkem. Iial ei vĂ”i teada, milline sinu tegevust peegeldav mĂ”te suudab vaimu liikvele lĂŒkata.
 
Millised viimase aja nÀitused teile meelde on jÀÀnud?
JĂ€lgin teiste tegemisi pĂ€ris palju ning teen mitte ainult oma kunagisi nĂ€itusi, vaid ka teiste nĂ€itusi pidevalt mĂ”ttes ĂŒmber. See on kujunenud aastatega omamoodi treenimisviisiks. Meeldivad kaasaegse kunsti nĂ€itused, kuigi nende (muidugi mitte ainult nende) seas on ka minu jaoks ideelt ja teostuselt lĂ”tvu ning huvi uinutavaid. Paljud Kumu nĂ€itused on olnud vĂ€ga head. Dekadentsi nĂ€itus oli huvitav, Lapini oma ĂŒlevaatlik, Toltsi oma vahe. Praegune Katja Novitskova nĂ€itus meeldib kohe vĂ€ga. Kuigi sedavĂ”rd andeka kunstniku puhul ei tea kunagi, kus lĂ”peb kunstniku ja kus algab kuraatori töö. Rebeka PĂ”ldsami kureeritud Anu PĂ”dra nĂ€ituse ĂŒle eelmisel aastal oli vĂ€ga hea meel. Teadsin, et ta oli erakordselt hea kunstnik, aga see vaidlusi tekitanud vĂ€ljapanek mĂ”jus kindlasti paljude jaoks suisa ilmutuslikuna. Loodan, et andis inspiratsiooni paljudeks tema loomingut puudutavateks kĂ€sitlusteks. Ka Tartu Kunstimuuseum on minu meelest oma kohalolu nĂ€ituste maastikul ĂŒha paremini mÀÀratlemas.
Loe edasi

ÄRA MAGA MAHA
 
Homme, 13.03
TeisipĂ€eval kell 17.30 tutvustavad kunstnikud Linda ja Daniela DostĂĄlkovĂĄ Eesti Kunstiakadeemias (Estonia pst 7, ruum 410) oma loomingut ja tegemisi. Kunstnikest Ă”ed tegelevad oma teostes kaasaegse kunsti kriitilise mĂ”testamisega. Nende ĂŒks tuntumaid projekte on 2016. aastal loodud Institutsionaalse Homöopaatia HĂŒbriidne Sotsiaalse Kunsti Agentuur, millega korraldatakse erinevaid projekte.
 
Reedel, 16.03
Reedel kell 18 avaneb ĂŒheks Ă”htuks ARSi projektiruumis Laivi moenĂ€itus “Long Live Trashed Bodies”. NĂ€itusel analĂŒĂŒsib kunstnik riideid ja kehakatmise meetodeid eri tasanditel. Nagu moe olemust tihti kirjeldatakse, on ka reedeĂ”htune kogemus lĂŒhiajaline, muutuv ja kaduv. NĂ€itus on Laivi performatiivsete moeinstallatsioonide sarja teine osa.

Kuni 01.04
TĂ€helepanu, kĂ”ik kuraatoripraktika huvilised! KKEK, Soome kunstikeskus Frame ja Stockholmi kunstiresidentuur CRIS kutsuvad huvilisi 1-2-kuusele praktikatele erinevatele kunstisĂŒndmustele Eestis, Soomes ja Rootsis. TĂ€htaeg kandideerimiseks on 01.04.2018. Vaata tingimusi tĂ€psemalt siit.
 
NÄITUS
 
NĂ€itus ajaloopiltidest ja piltidest ajaloos
NeljapĂ€eval, 15.03 kell 18 avatakse Kumus nĂ€itus “Ajalugu pildis – pilt ajaloos”, mille on kureerinud Tiina-Mall Kreem ja Linda Kaljundi. Kuraatorid on lĂ€htunud kunstnike rollist Eesti ajaloomĂ€lu ja identiteedi kujundajana. Kuidas on pildid aidanud luua arusaama siinse ajaloo olulisematest sĂŒndmustest, kohtadest ja sĂŒmbolitest? NĂ€itusega kaasneb mahukas raamat ning publikuprogramm, kus esinevad nĂ€iteks kunstnik Liina Siibi, keskaja ajaloolane Anti Selart, ajaloolase ja kultuuriteoreetik Marek Tamm ja paljud teised pĂ”nevaid rÀÀkijad. NĂ€itus on EV100 kunstisĂŒndmuste programmi osa.

Tartu Kunstimajas avatakse kolm nÀitust
NeljapĂ€eval, 15.03 avatakse Tartu Kunstimajas kolm nĂ€itust. Kell 17 avab monumentaalgaleriis Kaisa Maasik vĂ€ljapaneku “Su armastus teeb haiget”. EKA fotoosakonna magistrantuuris Ă”ppiv Maasik kĂ€sitleb nĂ€itusel Eesti inimeste lugude kaudu pere- ja lĂ€hisuhtevĂ€givalda. Kell 17.30 avatakse vĂ€ikeses saalis Kadri Toomi isikunĂ€itus “Pealispind”, mis jutustab pindmisest ja nĂ€ilisest ruumist. Kell 18 avatakse suures saalis Peeter Lauritsa kureeritud grupinĂ€itus “Surnu suusad ehk kuidas kirjeldada metsa digitaalsele jĂ€nesele”. See on edasiarendus eelmise aasta sĂŒgisel galeriis Vaal eksponeeritud samanimelisest projektist.
 
*Vaata veel*
 
Ella Bertilssoni ja Ulla Juske nĂ€itus  "11,9 kilomeetrit kesklinnast looduses"
Hobusepea galeriis kuni 19.03
Kristen RÀstase nÀitus "Piirides"
PĂ€rnu Linnagalerii Kunstnike Majas kuni 24.03
Paco Ulmani isikunĂ€itus "Heitmaa"
Eesti Arhitektuurimuuseumis kuni 25.03
Eve Kase isikunÀitus "2+2=..."
Tartu kunstimuuseumis kuni 13.05
Katja Novitskova isikunĂ€itus "Kui sa vaid nĂ€eksid, mida ma su silmadega olen nĂ€inud. 2. aste"
Kumus kuni 10.06
 
RAAMAT
 
Estonian Art tegi raamatu
Ingliskeelne Eesti kunstiajakiri Estonian Art tĂ€histab oma 20. tegevusaastat raamatu vĂ€ljaandmisega. Teoses on 15 intervjuud, kus ĂŒks kunstnik intervjueerib teist kunstnikku, kelle looming on teda kĂ”ige enam mĂ”jutanud. Vestlusi illustreerivad 30 kunstniku portreefotod, mille autor on Mark Raidpere. Raamatut esitletakse koos juubeli tĂ€histamisega neljapĂ€eval, 15.03 kell 19 Kumu kunstimuuseumis.
 
LOENG
 
Seminar Leonhard Lapini loomingust
NeljapĂ€eval, 15.03 kutsub Kumu kunstihuvilisi Leonhard Lapini nĂ€itusega “TĂŒhjus ja ruum” kaasnevale seminarile, kus mitme valdkonna spetsialistid analĂŒĂŒsivad Lapini tegevust kultuurivĂ€ljal. Esinevad Sirje Helme, Otso Kantokorpi, Holger Rajavee, Triin Ojari, Epp Lankots, Andres Langemets ja Asko KĂŒnnap. Leonhard Lapin on ĂŒks Eesti kaasaegse kunsti maaletoojaid ning kunstiklassik, luuletaja, arhitekt ja kriitik.
 
VÄLISUUDISED
●  Helsingis Kiasmas avatakse 16.03 Nathaniel Mellorsi ja Erkka Nissineni nĂ€itus “The Aalto Natives”, mis esindas Soomet eelmisel aastal 57. Veneetsia biennaalil. Kunstnikeduo pakub vĂ€lja oma humoorika ja samas kriitilise nĂ€gemuse Soome identiteedist. Kuni 24.03 nĂ€eb Kiasmas ka Baltimaade kaasaegsele kunstile keskenduvat vĂ€ljapanekut “There and Back Again”, kust leiab ka mitu Eesti kunstnike tööd. Tasub pĂ”hjanaabritele kĂŒlla sĂ”ita!
 
●  Ukraina kuraator ja kunstikriitik Katerina Botanova kirjutas veebruaris veebilehel openDemocracy Ukraina-Vene kultuurisuhetest ja mĂ€rkis, et aina rohkem keelatakse Ukrainas Ă€ra vene kultuuri: raamatuid, filme, telesarju. Botanova hinnangul ei tee selline poliitika head kellelegi ja muudab Ukraina tegelikult aina rohkem Putini Venemaa sarnaseks.
●  Londoni Tate’i kunstimuuseum on sattunud skandaali asutuse direktori Maria Balshaw’ sĂ”navĂ”tu pĂ€rast. Eelmisel kuul The Times’ile antud intervjuus seletas Balshaw, et ei saa aru ahistamisprobleemist, kuna teda pole kunagi ahistatud ning tĂ”enĂ€oliselt seda ka ei juhtu, kuna ta on piisavalt enesekindel naine. Briti kunstnik Liv Wynter, kes viibis Tate’is residentuuris, otsustas sealt direktori sĂ”navĂ”tu ja vaadete tĂ”ttu lahkuda, kuna pidas piinlikuks töötada koos inimesega, kes ei mĂ”ista tema ja teiste ahistatute probleeme ning lisaks lĂ”ikab neist probleemidest jutustavast kunstist sĂŒmboolselt kasu.
SA Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
Vabaduse vĂ€ljak 6, 10146 Tallinn, Eesti 
tel: 6314050
e-mail: post@cca.ee

Peatoimetaja: Kaarin KivirÀhk
Kaastoimetaja: Maria Arusoo, Marika Agu
Keeletoimetaja: Riste Uuesoo
Kujundaja: Brit Pavelson


 






This email was sent to <<E-mail>>
why did I get this?    unsubscribe from this list    update subscription preferences
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus · Vabaduse vĂ€ljak 6 · Tallinn 10146 · Estonia

Email Marketing Powered by Mailchimp