Copy
Uudiskiri ilmub igal esmaspäeval.
KAASAEGSE KUNSTI
UUDISKIRI
◔ 29. jaanuar 2018
ÄRA MAGA MAHA!
 
Kolmapäeval, 31.01
Kolmapäeval kell 18 korraldavad kunstnikud Anu Vahtra ja Marge Monko Linnagaleriis “slaidislämmi”, kus nad näitavad enda koostatud slaide ja räägivad nende põhjal tekkinud visuaalsetest seostest. Üritus on Monko näituse “Kivid teemandite, teemandid kivide vastu” raames. Näitusel on väljas video, fotod ja installatsioonid, mis jutustavad sellest, kuidas konstrueeritakse kommertskultuuris naiselikkuse märke, nagu ilu, ihaldusväärsus ja viljakus.

Pühapäeval, 04.02
EKKMis alustab Sanda Jõgeva vestlusõhtute sari "Üks hullem kui teine". Pühapäeval kell 18 osalevad vestluses doktorikraadiga kunstnik ja laotööline Fideelia-Signe Roots ning vabakutselised kunstnikud ja kunstnikupalga saajad Mark Raidpere ja Tanja Muravskaja. Teemaks on kunstnikuks olemine Eestis aastal 2018 ja sellega kaasnevad valikud, võimalused ja pettumused. 
 
Paco Ulmani "HEITMAA" Eesti Arhitektuurimuuseumis
NÄITUS
 
Paco Ulman Arhitektuurimuuseumis
Eelmisest nädalast on Eesti Arhitketuurimuuseumis avatud arhitekti ja kunstniku Paco Ulmani näitus “HEITMAA”. Näitusel on väljas Ulmani fotod Tallinna ja selle lähipiirkonna tühermaadest, teda huvitab heitmaa olemus ja selle omapärane võlu. Näituse tarbeks on Ulman Rotermanni soolalao suure saali keskele kavandanud läbi kahe korruse ulatuva ajutise galerii. See annab külastajatele võimaluse liikuda õhuruumis, mis on tavaliselt ligipääsmatu. Näituse kuraator on Carl-Dag Lige ja see jääb avatuks kuni 25.03.
 
Soome kunst Tartus ja Pärnus
Põhjanaabrite kunstiga saab tutvuda erinevates Tartu ja Pärnu galeriides. Pärnu Uue Kunsti muuseumis on avatud Elina Brotheruse fotonäitus “Neiu kastani alt”, mis kajastab kunstniku eneseotsinguid kõledas maailmas. Tartus on Nooruse galeriis näitus “Kuus kunstnikku Tammerkoskist”, kus Anna Alapuro, Terhi Asumaniemi, Petri Nuutinen, Edwin Petrus, Marja Pirilä ja Jaana Tyrmi on toonud tartlaste ette tervet galeriid hõlmava näitusekomplekti graafika-, tekstiili-, video- ja fotokunsti. Tartu kunstimajas on avatud Anssi Hanhela ja Erja Kärkkäineni näitus “Uus maastik”.
 
*Vaata veel*
 
Eve Kase isikunäitus "2+2=..."
Tartu kunstimuuseumis kuni 13.05
Tõnis Saadoja isikunäitus "Stuudio"
Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 11.02 Tallinna Linnagaleriis kuni 11.02
Näitus “Värvi kah. 1980. aastate Eesti näituseplakat”
Kumu kunstimuuseumis kuni 06.05
TÄHTAEG
 
Raamatu- ja tekstihuvilisi kunstnikke ootab residentuur
Kas sul on kunagi olnud idee kirjutada raamat, panna alus eksperimentaalsele kirjastusele või hoopis tegeleda kirjutamise/kirjastamise/tekstidega laiemas mõttes, näiteks lugemisperformance'i või tekstist lähtuva kunstiteosega? MONDO kutsub kunstnikke ja kunstitöötajaid residentuuri Tromsøsse, kus kaetakse nii majutus, reisikulud kui ka päevarahad ja stipendium. Avaldus tuleb saata 15. veebruariks!
 
Noori kunstnike kutsutakse Itaaliasse
Fondazione Antonio Ratti korraldab 2.–25.07 kunstnike uurimislaboratooriumit CSAV, kus selle aasta kutsutud kunstnik/juhendaja on briti kunstnik Christina Mackie. Väljavalitud 20 kunstnikku ootab kursus Como linnas Itaalias, mille jooksul õpitakse sügavamalt tundma visuaalkunsti nii praktilises kui teoreetilises plaanis, kohtutakse kriitikute, kunstnike ja erinevate valdkondade spetsialistidega. Kandideerima oodatakse noori kunstnikke, kel on vanust 18–35 aastat ning kes oskavad inglise keelt. Kandideerida võivad ka kunstnike grupid. Valitud kunstnikele on kursusel osalemine tasuta, kuid kõik muud kulud (lennud ja majutus) tuleb ise katta. Tähtaeg kandideerimiseks on 18. veebruar.
 
VÄLISUUDISED
 
  Paistab, et Tallinna linnaruum pole ainuke, kuhu aeg-ajalt soovitakse suuri skulptuure kinkida. Prantsusmaa kunstiväljal kütab kirgi USA superstaar-kunstniku Jeff Koonsi idee kinkida Pariisi linnale skulptuur “Kimp tulpe”, mis oleks järelhüüe Pariisi 2015. aasta terrorirünnakute ohvritele. Mitmed prantsuse kultuuritegelased näevad “kingituses” tegelikult hoopis Koonsi eneseupituslikku plaani ja soovi terrorirünnakutega tegelemisest kasu lõigata. Kuigi ta pakub teost “kingitusena”, peavad Prantsuse maksumaksjad ikkagi 3,5 miljonit skulptuuri hinnast kinni maksma. Galeristes salon juhataja Stéphane Corréard kommenteeris, et tegelikult võiks sellise tähtsusega monumendi tellimisel korraldada avaliku konkursi ning ehk küsida ka hukkunute peredelt, kas nad üldse tahavad mälestusmärki. Pariisi kunstimuuseumi Palais de Tokyo, kuhu ette monumenti kavandatakse, juhatajal Jean de Loisyl on aga kingituse üle ainult hea meel.
  Eelmisel nädalal andsid kunstiuudised teada kurioosumist. Nimelt soovis Donald Trumpi juhitud Valge Maja Guggenheimi kunstimuuseumist laenata van Goghi maali. Guggenheimi peakuraator Nancy Spector, kes on Trumpi vastu korduvalt sõna võtnud, vastas kuuldavasti, et van Goghi nad kahjuks anda ei saa, kuid võivad selle asemel laenutada Maurizio Cattelani installatsiooni “America”, mis kujutab endast iseenesest täiesti funktsioneerivat kullast WC-potti. Cattelan ise ütleb, et teos on satiiriline kommentaar majanduslikule ebavõrdsusele ühes maailma rikkaimas riigis.

♺ MEENUTAJA

Isegi merelt saab kunsti osta

Marika Agu
 
Olukorras, kus vaikimisi eeldatakse kunstilt võimet olla turundatav ja eksporditav, heidame pilgu hetkeks 1990. aastate algusele, mil esmakordselt testiti vabaturumajanduse aateid kunstimüümise kontekstis.
 
Tollane Eesti Kunstimuuseumi direktor Marika Valk sõnastas riigi- ja majandusliku korra muutusest tingituid raskuseid järgmiselt: “Nüüd on meie kunstnikel käes see elu, mida elab saatusekaaslane Läänes. Sotsialismi ajal ärahellitatud ja poputatud kunstnik, kellel oli väga palju võimalusi, hakkab alles tagantjärele sellest aru saama. See ei korva mõistagi seda, et ei olnud loomingulist vabadust”
[1]. Uues “kunstisituatsioonis”[2] ei otsustatud asju enam keskkomiteedes, presiidiumides või kunstinõukogudes ning tunnustuse saamiseks polnud muud teed kui lunastada näitusekutse prestiižsele näitusepinnale Vabaduse väljakul ümbruses ja siis vabas ajakirjanduses endast pidevalt märku anda. Kunstnik Jüri Arrak tõdes 1993. aasta intervjuus, et kogu kunstisituatsioon on keeratud pea peale, kuid selle põhjusena ei näinud ta mitte materiaalseid muutuseid, vaid, et kunst ei olnud enam seotud hinge arenguga. Püünel olid nooruslikud ettevõtja-kunstnikud.
 
Vaatamata sellele, et kunstiturg oli väga ebastabiilne ning vahe elukalliduse ja sissetuleku vahel oli suurem kui iial varem, tekkis galeriisid pidevalt juurde. Sageli oli nende kõlavate nimede taga tööde näitamiseks vaid toanurk, keldriruum või mõni muu tagasihoidlik paigake. Nimekamatest uutest galeriidest ilmusid Tallinnas Pikal tänavale Liivakell, Lühikese Jala galerii Toompeale tõusva trepi juurde, galerii Sebra Tartusse. Isegi parvlaev “Estonia” pardale asutati galerii Artline Gallery, kus müüdi edukalt Leonhard Lapini, Eve Kase, Rein Kelpmani, Jüri Arraku, Malle Leisi jpt kunstnike töid (fotol väljavõte artiklist, Hommikuleht 06.08.1993). Galerii asus otse ööklubi kõrval, seega oli võimalik diskopõrandalt justkui imeväel teise, mõneti soliidsema õhkkonnaga ruumi sattuda
[3]. Galerii initsiaatori Mait Laidma sõnul tegutses see lühiajaliselt – vaid mõned kuud, kuna ruumile leiti kasumlikum otstarve konverentside korraldamisel. Lubadus galeriid taasavada ei täitunud, kuna laev läks enne põhja.
 
1993. aastal oli galerii Vaal üks ainsaid Ida-Euroopa kunstnikke esindav eragalerii välismaal, mis lisaks müümisele võttis eesmärgiks tutvustada Eesti kunsti üleüldiselt. Tuntumatel messidel käimine on seniajani pigem väljaminek kui tulutoov ettevõtmine. Seda tunnistas ka Vaala tolleaegne galerist Harri Arming 1993. aastal, öeldes, et “kõigi viie messi peale, mis oleme teinud, on meie miinus väga suur. Köln ja selle aasta Arco Hispaanias on messid, kus esimest korda olid meie kulud ja tulud võrdsed. Kasumit ei ole”
[4]. Seda enam väärib tunnustust galeristi rahvusvahelise ambitsioon ja missioonitunne.
 
Müümise entusiasmi ei jaganud mõistagi kogu kunstiväli. Näiteks kunstnik Enn Põldroosi  kirjelduse järgi ei tuntud kunsti järele puudust, kuna ärimeestel ei olnud veel täiskomplekti mikrouunidest, villadest, mersudest, kapitäiest kristallist ja hõbedast. Seetõttu temal oma maalide müügis enda sõnul nii edukas ei olnud
[5]. Seevastu graafiku Eve Kase looming oli juba 1980ndate lõpus niivõrd populaarne, et ta proovis leida võimalusi oma töid vähem müüa. Seetõttu loobus ta ka ajakirjanikele intervjuude andmisest, kuna nende peamine huvi oli rääkida tema müügiedukusest ja rahast.
 
[1] S. Nahkhur, Kus on Eesti kunsti kodu? – Rahva hääl 07.08.1993
[2] Tolleaegse kunstielu kirjeldustes kordub mitmete autorite poolt kasutatud “kunstisituatsiooni” väljend.
[3] K. Hellerma, Ka merel on võimalik kunsti osta. – Hommikuleht 06.08.1993
[4] K. Hellerma, Galerii “Vaal” käis edukalt Kölni messil. –  Hommikuleht 23.12. 1993
[5] A. Kannel, Miks peaksid mu pildid geniaalsed olema? – Rahva hääl 31.10.1993
SA Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
Vabaduse väljak 6, 10146 Tallinn, Eesti 
tel: 6314050
e-mail: post@cca.ee

Peatoimetaja: Kaarin Kivirähk
Kaastoimetaja: Maria Arusoo, Marika Agu
Meenutaja: Marika Agu
Kujundaja: Brit Pavelson








This email was sent to <<E-mail>>
why did I get this?    unsubscribe from this list    update subscription preferences
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus · Vabaduse väljak 6 · Tallinn 10146 · Estonia

Email Marketing Powered by Mailchimp