Copy
Uudiskiri ilmub igal esmaspäeval.
KAASAEGSE KUNSTI
UUDISKIRI
◔ 10. aprill 2017
Talveune geopoliitika
MCKENZIE WARK
Tekst ilmus esmakordselt 9. Berliini biennaali (2016) kataloogis. Eesti keelde on teksti tõlkinud Kaisa Kaer.


Võimalik, et kliimasõjad on juba alanud. Nii-öelda põuapiiriks peetakse tavaliselt 200 millimeetrit sademeid aastas. Sellest piirist vähem sademeid tähendab kõrbekliimat. Aafrika, Lähis-Ida ja Kesk-Aasia kaartidel võib kõrbe ja tavalise põllumaa üksteisest selgelt eraldada. Temperatuuri tõusu ja aurustumise üha hoogsama suurenemisega võivad need piirid aga nihkuda, põhjustades Eritreas, Etioopias, Somaalias, Sudaanis, Tšaadis, Nigeris, Malis, Mauritaanias, Senegalis, Süürias, Iraagis, Iraanis, Afganistanis ja Pakistanis kõiksuguseid konflikte. Näiteks tõdeb Eyal Weizman oma raamatus „The Conflict Shoreline” („Konflikti kaldajoon”): „Lääne droonirünnakute kavandamine meteoroloogilistel kaartidel näitab jahmatavat kokkusattumust: paljud rünnakud – alates Lõuna-Waziristanist kuni Põhja-Jeemeni, Somaalia, Mali, Iraagi, Gaza sektori ja Liibüani – toimuvad otse 200-millimeetrise põuapiiri peal või selle vahetus läheduses”.

20. sajandi uuenduslikud riigid üritasid mõnes Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida piirkonnas põuapiiri tänapäevaste niisutus- ja põllumajandusvõtetega tagasi suruda. See võib aga soodustada kõrbestumist, sest osa neist põllundusmeetodeist ei saa püsivalt kasutada. Mõnigi kord on tänapäevane põllumajandus laienenud madala intensiivsusega kõrbepõllunduse ja karjakasvatuse arvelt, mis on püsinud sajandeid. Näiteks avastasid beduiinid, et riik kontrollib neid, kui nad kindlatesse elupaikadesse koondades ümber asustati.

Tuntuim kliimamuutustega arvestav ajalookoolkond on Fernand Braudeli koolkond. Braudel pidas kliimat pikaajaliseks, peaasjalikult stabiilseks ja perioodiliseks ajaloolise aja kihiks – see seisukoht teeb temast selgelt Euroopa mõtleja. Vaikse ookeani äärsest, El Niño ilmastikunähtuse kapriissemast maailmast pärit inimesed ei pruugi vana kliimat päris samamoodi näha. Igal juhul oli Braudel holotseeni mõtleja, kes leidis, et kliima muutub aeglasemalt kui ajalooline aeg. Nüüd tundub olukord olevat vastupidine, ja kliima muutub kiiremini kui ajalugu.

 
ÄRA MAGA MAHA!
 
Kolmapäeval, 12.04
Kell 18 algab EKKMis Soome kunstniku Maija Luutoneni loeng, kus ta tutvustab oma kunstnikupraktikat ja tegevust SIC galerii programmi kuraatorina. Saame teada soomlaste galeriide rendipobleemidest, Maija Luutoneni põnevast loomingust ja ühe olulisema kunstnike projektiruumi telgitagustest. Üritus on osa loengusarjast „Soome tunnel”, mille eesmärk on avardada teadmisi Soome kunstielust. Kõik loengud on inglise keeles. Üritusteseeria puhul valmib EKKMi kohvikus soomepärane joogimenüü.
 
Kolmapäeval, 12.04
Kell 18 saab Kumu auditooriumis näha dokumentaalfilmi kunstnik Eva Hessest. Kunstniku pikaajalise uurija Marcie Begleiteri filmidebüüt pakub rännaku erakordse naiskunstniku võrdselt põneva elu ja loomingu radadel. Film annab hea ülevaate nii Hesse noorusest 1930. aastate Saksamaal kui ka nüüdseks märgiliseks kujunenud New Yorgi 1960. aastate eksperimentaalsest kunstiringkonnast, millel oli muuhulgas oluline roll feministliku liikumise sünni juures. Filmilinastus kaasneb näitusega „Anu Põder. Haprus on vaprus”, mis on Kumu kaasaegse kunsti galeriis avatud 6. augustini 2017. Filmi juhatab sisse Eesti filmitegija Piibe Kolka.
 
Neljapäeval, 13.04
Neljapäeval kell 17 avatakse Tallinna Kunstihoone galeriis näitus „Lahustumine – Raivo Puusemp dialoogis”, mille kuraator on Berliini maineka KW Kaasaegse Kunsti Instituudi juhataja Krist Gruijthuijsen. Näitusel teevad Raivo Puusempale hommage’i viis Eesti kunstnikku – Flo Kasearu, Krõõt Juurak, Kristina Norman, Mark Raidpere ja Margit Säde. Puusemp oli Eestist pärit kunstnik ja poliitik, kes 1975. aastal valiti USA New Yorgi osariigis asuva Rosendale’i linnapeaks. Kuigi Rosendale’i elanikel Puusempa kontseptuaalsetest teostest toona aimugi polnud, juhtis mees linna nagu poliitilist kunstiprojekti ja saavutas nõnda suure edu.
 
VÄLISUUDISED: documenta 14 avamine Ateenas

Documenta on Euroopa kõige mastaapsem ja intellektuaalsem kaasaegse kunsti näitus. Suurnäitusele pani 1955. aastal aluse kunstnik-kuraator Arnold Bode eesmärgiga elavdada maailmasõjast räsitud Saksamaa kunstielu. Sestpeale on näitus toimunud iga viie aasta järel Kasselis, kuigi viimastel kordadel on programm laienenud satelliitidena mitmele poole üle maailma. 2017. aastal toimub näitus korraga kahes linnas. Laupäeval avati 14. documenta Ateenas, mis jääb avatuks juulini. Juunist septembrini saab näha ürituse Kasseli versiooni. Kogu documenta pealkiri on „Learning from Athens” („Õppides Ateenalt”) ning selle peakuraator on Poola päritolu Adam Szymczyk
„Otsus korraldada documenta14 „teatri ja duublina” Ateenas ja Kasselis – ja sellega liigutada näituse geograafiline ja ideoloogiline keskus ära selle kodumaalt Saksamaalt – oli tagajärg tundele, et vaja on tegutseda reaalajas ja reaalmaailmas”. Nii kirjutas Adam Szymczyk documenta14 kataloogi eessõnas. Intervjuudes ja avasõnavõttudes lisas Szymczyk, et kuigi näituse pealkiri on „Õppides Ateenalt”, siis õppetunde kui selliseid pole ning kreeka kunstimaastik on liiga väike, et documenta sellega suhestuma peaks. Suursündmus toodi Ateenasse, et kunstimaailm näeks, mis Kreekas toimub, näitus selle kõrval on iseseisev.

Fotol: Tantsuetendus "Collective Exhibition for a Single Body" Pireuse arheoloogiamuuseumis
Pressikonverentsil pandi lavale istuma kogu documenta14 kollektiiv kuraatorite ja ligi 500 tiimiliikmega, esimesel pildil on kõnepuldis Adam Szymczyk. Ürituse liigutavaim hetk oli Halit Yozgati sõprade ühingu esinemine. Ühing loodi 2006. aastal Kasselis tapetud Yozgati mälestuseks ning selle eesmärk on koguda raha, et juhtida tähelepanu immigrantide vastasele vägivallale. 
Hiigelüritusele omaselt on documenta14 struktuur laialivalguv, programmi kuuluvaid üritusi leiab Ateenas neljakümnest paigast ja näitusel osaleb 160 kunstnikku. Näiteks sai programmis näha mitmeid norra saami kunstnike teoseid. Fotol on Joar Nango teos Ateena konservatooriumis Odeion, kuhu kunstnik oli loonud ajaveetmisruumi, kus sai lebada hülgenahkadel ja kuulata räppareid esinemas. Võib küsida, kas tõesti põhjendab põlisrahva esindamine eetilist küsimust hüljeste ees, kes kunstniku soovi tõttu peavad annetama teose jaoks oma naha või kas väljasuremisohus põlisrahvaste tavade säilitamine on loomade õigustest olulisem?
Documental oli lisaks Saami kuningriigi esindajatele mitmeid peatükke põlisrahvastest ja nende kunstist, väljasurevatest keeltest, kolonialismist. Benaki muuseumi näitusel oli väljas seeria Kongo rahvakunstnikult Tshibumba Kanda Matulult, kes kujutas naivistlikus stiilis Kongo ajalugu. Maalil on kunstniku tõlgendust ühest Kongo ilmselt veriseimast ajajärgust 19. sajandist, mil piirkond kuulus Belgia kuningriigile. Prantsuskeelne tekst paremas nurgas ütleb: „Pea (mis võttis ette tundmatu teekonna)".
Ateena kaasaegse kunsti muuseumis EMST oli väljas mitmeid teoseid, mis mõtestasid praeguse poliitilise situatsiooni lähteprobleememajanduskriis ja töötus, parempoolse radikaalsuse kasv, ääremaastumine, koloniaalajalugu, Teine maailmasõda ja holokaust, mille tekitatud kaose mälestamiseks documenta algselt loodi. Ei puudunud ka pelgalt esteetilised vormimängud, millega ruume täita ega imelikud seeriad, kus Hitleri kuulsamate portreede koopiatele olid maalitud geide ja lesbide armastuskirjad, kes nagu paljud marginaalsed teised holokausti käigus tapeti. 

Fotodel kaks näidet, kuidas documental käsitleti töötemaatikat: ülal George Lappase „Gardener with Shovel" (2012), all Arben Basha I Will Write" (1971)
Kommunism on üldse kreeklastele südamelähedane ja võib-olla oli see ka üks neid asju, mis documenta näituse kohaliku kontekstiga tõesti sidus. Näiteks oli ühel Ateena väljakul üleval Sanja Ivekovići teos Monument to Revolution” koostöös Angela Dimitrakaki ja Antonia Majacaga, mille eesmärk oli taasluua Ludwig Mies van der Rohe monument Rosa Luxemburgile ja Karl Liebknechtile. Originaalmonumendi tellis Saksa kommunistlik partei 1920. aastatel, selle hävitasid natsid 1935. aastal. Luxemburg ja Lieknecht olid saksa marksistlikud revolutsionäärid, kes Esimese maailmasõja ajal võitlesid aktiivselt rahu eest ja organiseerisid võitlust Saksa keisririigi vastu. Hetkel oli taasloodavast monumendist olemas vaid baas, kuid näituse arenedes kasvab ka teos. Monumendile paigutatud punasel taustal seisvatest kõlaritest kostus erinevate feministlike mõtlejate ja kunstnike ideid, nende seas oli ka Eesti kunstnik Mare Tralla
Ateena on tõeline gräffiti-linn, eranditult iga maja kannab mõnd anarhistliku sisuga sõnumit. Kindlasti pole Ateena tänavate sodimine midagi Tartu tänavakunsti sarnast, kus turvalistelt kunstnikelt lausa tellitakse monumentaalmaale ning hiljem ehk isegi müüakse need oksjonil maha. Kreeka gräffiti on väljakutsuv, revolutsiooniline ja radikaalselt vasakpoolne.  
EMSTi muuseumis esines San Francisco seksipositiivse kunsti ema ja seksitöö revolutsionäär Annie Sprinkle koos oma abikaasa kunstnik Beth Stephensiga. Nende performance „Cuddling Athens” pakkus lahendust poliitilistele probleemidele kallistamise ja inimliku soojuse näol. Soovijatel oli võimalus seitsmeks minutiks naiste kaissu pugeda ja nendega juttu rääkida. Kallistamis-performance’isse osutusid valituks ka mõned KKEKi töötajad.
Documenta kontseptsioon lähtus pigeb poliitilistest ja majanduslikest teemadest kui ökoloogia ja kliimaprobleemidega seotust. Siiski olid mitmed kunstnikud pakkunud välja oma nägemuse ökokriisist, näiteks Bonita Fly käsitles oma teoses Ateena Kunstikoolis Ateena ja Kasseli loodusreostust, pildistades prügis hulpivaid linde ja ehitades loodusest leitud materjalidest igasugu prügimasinaid.
Mitmed kunstiprofessionaalid avaldasid arvamust, et kuigi Ateenat külastada on loomulikult väga meeldiv, ei saa nad tegelikult aru, miks documenta ikkagi Ateenas ja Kasselis toimub. Näituse pealkirjast lähtuvalt oli kõigi kunstikriitikute huulil loomulikult küsimus – mida siis Ateenalt õppida? Kreeka on üks maailma parima kliimaga riikidest, Kreeka imeline köök on tuntud üle kogu maailma, Vana-Kreeka kultuur on olnud alus kogu Õhtumaade kultuurile. Samas on Kreeka vaevelnud juba aastaid sügavas majanduslikus ja poliitilises kriisis, sellele lisanduvad vastuolulised küsimused seoses Kreekasse saabuvate pagulastega. Kogu selle rikkaliku materjali taustal mõjus mõnevõrra üllatavalt peakuraator Szymczyki avaldus pressikonverentsil, et Ateenalt on ta õppinud eeskätt „õpitu unustamist” („unlearning”): „Suur õppetund on see, et suuri õppetunde ei ole.” Nagu Frieze reporter Jennifer Higgie hästi märkis, on selline üleskutse avatusele ju ühelt poolt tore, kuid mõjub samas küüniliselt, kuna paljud kaasaja probleemid on just teadmatuse tagajärg.

Fotol: kaader Theo Eshetu videoteosest
Nagu ikka on suurnäituste pressipäevade ajal samas linnas veel palju näituseavamisi, et kohale sõitnud kunstiprofessionaale rõõmustada. Ateena ühes kuulsaimas eragaleriis The Breeder avati näitus „Si Sedes non is" (kuraator Milovan Farronato), kus tervisegoodid ühinesid uue vaimsuse esindajatega. "Galerii muutub alkeemiliseks skvatiks, kaootiliselt orkestreeritud skulptuuride, maalide ja maagiliste kirjutiste kogumiks," kirjutas kuraator saatetekstis. Lisaks avati Ateena biennaal Oodates barbareid” ning loodi eraldi kaart documentaga paralleelselt toimuvast Ateena kunstielust. 
Trendikas tumedus valitseb ka selle aasta documenta visuaalset identiteeti. Documentale loovad disaini mitu suurt rahvusvahelist disainifirmat: Ludovic Balland Typography Cabinet, Basel Julia Born & Laurenz Brunner (Berlin/Zurich), VIER5 (Paris & Kassel), Mevis & Van Deursen (Amsterdam). Pildil paistab osa kunstnik Irena Haiduki projektist, kes tegi kõigile documental töötavatele naistele kleidid ja kingad. Festivali tootearenduses on sokkidele, kottidele, mütsidele ja särkidele lisaks oodata veel jopet. Linnapildis on documenta tabatav, stiilne ja vägagi mitmekülgne, kasutades nelja-viite tunnusvisuaali. 
KKEKi naiste kollektiivi selfie Ateena sõnavabaduse templist ehk polütehnikumist, mis asub anarhistide linnaosas Exarchia, kus nägime anarhiste ja teisi linnaelanikke põgenemas politsei pisargaasi eest; õpetajate, taimetoitlaste ja paljude teiste demonstratsioone ning õppisime Ateenalt, et praegu ei ole hetk nostalgiaks.
SA Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
Vabaduse väljak 6, 10146 Tallinn, Eesti 
tel: 6314050
e-mail: post@cca.ee

Peatoimetaja: Kaarin Kivirähk
Kaastoimetaja: Rebeka Põldsam
Kujundaja: Brit Pavelson
Keeletoimetaja: Riste Uuesoo
Tõlge: Kaisa Kaer

 






This email was sent to <<E-mail>>
why did I get this?    unsubscribe from this list    update subscription preferences
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus · Vabaduse väljak 6 · Tallinn 10146 · Estonia

Email Marketing Powered by Mailchimp