Copy
Uudiskiri ilmub igal esmaspäeval.
KAASAEGSE KUNSTI
UUDISKIRI
◔ 27. märts 2017
Sirje Runge
INTERVJUU

„Võtad “naise” ja paned “vana” otsa – sellega saad nii vägeva asja, teda pole enam mitte kellelegi vaja!”



Sirje Runge on üks väheseid naissoost kunstnikke, kes kuulus 1970ndate Eesti kunsti avangardistide hulka. Ta oli Silvi Virkepuu kõrval ainuke naine, kes osales kuulsal “Harku 75” näitusel. Peamiselt maalikunstnikuna tuntud Runge praegu enam ei maali: tema looming on võtnud teise kuju. Näiteks õpetab ta Tallinna Ülikoolis mitmes osakonnas vabade kunstide professorina. Sirje Rungel käisid kodus külas Kaarin Kivirähk ja Rebeka Põldsam.
Kuidas sa kunstnikuks said?
See on tõesti üks baasküsimus! Eks seda on ka enne minu käest küsitud ja mida ma ikka muud ütlen, kui et raske öelda! Kust mina tean, kust see huvi nüüd tekkis – ju siis oli annet. Põhimõtteliselt alustasin kunsti tegemisega juba enne kunstiakadeemiat. Käisin ERKI ettevalmistuskursustel, tol ajal oli vaja omandada klassikaline joonistamis- ja maalimisoskus. Ma põhiliselt õpetasin ennast ise, sest ma olen väga raskesti õpetatav inimene.
 
Minu isa oli tippsportlane, kes mind vanima tütrena tahtis sportlaseks kasvatada. Mängisin tennist juba siis, kui olin alles tennisereketi pikkune, suusatasin, ujusin. Sportlast minust muidugi ei saanud, aga ega isa ei pahandanud ka. ERKIsse minek tundus loogilise sammuna ja ega ma eriti ei vaevanudki pead, et mida teha. Esimesel korral proovisin moekunsti, aga siis tuli tarkus pähe ja läksin disaini õppima. Selleks, et midagi osata, peab seda õppima ja kõige parem ongi seada endale täiesti võimatud ülesanded ja need lihtsalt ära teha.
 
Kas siis kooli lõpetades tuli teadmine, et oled kunstnik valmis või tundsid seda juba varem?
Ma pigem ütleks selle kohta professionaaliks saamine. Professionaaliks saamise jaoks läheb aega ja paljud ei jõuagi selleni. Mul oli suur lugupidamine oma ameti vastu, kuigi samas tegelesin ka asjaga, mis mulle meeldis. Kes on professionaal, on muidugi küsitav ja suhteline. Minu jaoks on oluline suhtumine. Oskused on ka tähtsad, aga inimene võib ka ilma klassikalise kunstihariduseta saada kunstnikuks. Statistika põhjal saab vaid 5% kunstiülikoolide lõpetajatest tegevkunstnikud, aga kõik lõpetajad on väga olulised, sest nemad on kunsti suurimad austajad, mõistjad ja toetajad.
 
Mis on sinu jaoks kunstnikuna oluline?
Kunstnik on pind ühiskonna perses. Palun see kirja panna ja seda ütlen ma ka kõigile oma üliõpilastele. Tegelikult on muidugi kõik kunstnikud erinevad. Kunstnikel pole mingit eetikakoodeksit nagu arstidel näiteks, kellel on reeglid täpselt kirja pandud. Mina olen enda jaoks eesmärgiks võtnud, et kõige olulisem on: ära tee halba.
 
–––––––––– Loe edasi ––––––––––
ÄRA MAGA MAHA!
 
Homme, 28.03
Taas on käes Tallinn Music Week ja selle puhul toimub hulk kunstiüritusi. Homme on oodata järjekordset Tallinna teisipäeva, kus Tallinna galeriides korraldatakse eriüritusi. Oma programmi on välja pannud galeriid: Haus, OKAPI, EKA, Temnikova ja Kasela ning Vaal.
 
Laupäeval, 01.04
Tallinn Music Weeki ja EKKAKi korraldavad koostöös ARSiga laupäeval, 1.04 ARSi loomingulise laupäeva, kus saab külla minna ARSi majas tegutsevate kunstnike ateljeedesse. Ringkäik algab kell 13 ja külastatakse Taavi Suisalu, Raul Kelleri, Robin Nõgisto ja Olivia Verevi ateljeesid. ARSis tegutsevast 80 kunstnikust on seekord välja valitud need, kes on oma loomingu sidunud helikunstiga. Mine kindlasti, sest ARSi kunstnike ateljeedes ei saa käia iga päev!

Nädala pärast, 03.04
Järgmisel esmaspäeval, 03.04. kell 18:00 ootame teid KKEKi (Vabaduse väljak 8, III korrus, uksekell 5) Dan Cameroni loengusse. Dan Cameron on USAst pärit kuraator, Prospect New Orleansi biennaali asutaja ja kuraator, ta on töötanud kuraatorina California Orange County kunstimuuseumis ja kureerinud 2003. aastal Istanbuli biennaali. Loeng toimub koostöös Helsingi kunstifestivaliga IHME, kus tänavu esineb kunstnik Theaster Gates, kes toob muuhulgas endaga kaasa bändi The Black Monks of Mississippi. 
 
NÄITUS
 
Vene kaasaegne kunst Tartus
Tartu Kunstimuuseumis on avatud vene kaasaegse kunsti näitus “Ebamugavad küsimused”. Näitusel eksponeeritakse vene kunstnike teoseid, mis tegelevad teemade ja küsimustega, mis pole küll Venemaal otseselt keelatud, ent käsitlevad ühiskondlikke tabusid või tekitavad paljudes inimestes ebamugavust igal pool maailmas, kindlasti ka Eestis. Teosed räägivad pagulusest, vangidest, seksuaalvähemustest, lastekodulastest, demonstratsioonide kultuurist, igatsusest, nooreks olemise nukrusest. Näituse kuraator on Tartmusi kaasaegse kunstikogu hoidja Julia Polujanenkova. 30.03 on näitusel venekeelne kuraatorituur.
 
Ilmar Kruusamäe Võrus
Eelmisel kolmapäeval avas hüperrealismi elav klassik Ilmar Kruusamäe näituse “Inimene” Vana-Võromaa kultuurikojas. Näha saab Kruusamäe kuulsaid hiigelportreid oma kaasaegsetest ja Eesti kultuurielus olulistest inimestest. Näitusega tähistab kunstnik oma juubeliaastat. Näitus jääb avatuks kuni 30.04.
 
Sandra Jõgeva sadomasonäitus viimast nädalat
Viimast nädalat, kuni 30.03 saab Pärnu galeriis Avangard näha Sandra Jõgeva näitust “Softcore”. Näitusel mõtestab Jõgeva oma dominatrixi kogemust. Näituse installatsiooni moodustavad kummipatjadele trükitud fotokollaažid, millest moodustab tema dominapäevik. Galerii on avatud neljapäevast pühapäevani.
*Vaata veel*
Rebeka Põldsami kureeritud näitus "Anu Põder. Haprus on vaprus"
Kumu kunstimuuseumis kuni 06.08
Vano Allsalu isikunäitus "Kogu"
Vabaduse galeriis kuni 29.03
Nüüdisaegse koomiksi näitus "Hall tsoon" (kuraator Mari Laaniste)
Tartu Kunstimuuseumis kuni 28.05
“Nõukogude öö. Raul Rajangu” (kuraator Liisa Kaljula)
Kumu Kunstimuuseumis kuni 02.04. VIIMAST NÄDALAT!
“Sümmeetrilised maailmad – peegeldatud sümmeetriad. Ülo Sooster, Juri Sobolev, Tõnis Vint, Raul Meel”  (kuraatorid Anna Romanova ja Eha Komissarov)
Kumu Kunstimuuseumis kuni 11.06.
Danel Kahari ja Grisli Soppe-Kahari näitus "Mustad muumid ja planeet Maa. Lilled elavatele"
Tartu Kunstimajas kuni 02.04
Tartu Kunstimajas kuni 02.04
Oleg Frolovi kuraatorinäitus "Euroopamaa"
Temnikova ja Kasela galeriis kuni 06.05
Eesti kunstnike grupinäitus "7 isiknäitust"
Draakoni galeriis kuni 01.04
LOENG
 
Vestlusring Anu Põdra näitusel
Laupäeval, 01.04 kell 16 arutletakse Kumu kunstimuuseumi näitusel “Anu Põder. Haprus on vaprus” kunstniku teoste ja neis kasutatud materjalide üle. Anu Põdra materjalivalik oli toonases skulptuuritraditsioonis tavatu. Seetõttu on tema teoste seisukord küllaltki habras ja näituse eel tuli mitmeid teoseid põhjalikult restaureerida. Laupäeval räägivad Põdra meelismaterjalidest ja nendest tingitud iseärasustest Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikonservaator Isabel Aaso-Zahradnikova ja skulptuurikogu juhataja Juta Kivimäe. Kell 14 on sama näituse raames Kumu hariduskeskuses Evi Pärna loeng “Naised kaasaegses kunstis”. Loeng on vene keeles.
 
Okupatsiooniaegsed elulood
31.03 kell 16 korraldab Kumu kunstimuuseum püsiekspositsioonis “Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991) vestlusringi, kus tutvustatakse projekti “Kogu Me Lugu” ja avatakse Edward von Lõnguse teos “Mälupilt”. “Kogu Me Lugu” on Unitase algatatud projekt, mis kogub Nõukogude ja Saksa okupatsiooni aegseid elulugusid. Mälestused talletatakse videona. Lisaks tutvustab näituse kuraator Anu Allas püsiekspositsiooni ja vestlusringis osalevad Ivan Lavrentjev, David Vsevjov ja Linda Kaljundi.
 
FILM
 
Kumus linastub film Maurizio Cattelanist
Kolmapäeval, 29.03 kell 18 linastub Kumu auditooriumis dokumentaalfilm “Maurizio Cattelan. Olen kohe tagasi”. Cattelan on üks kaasaegse kunsti superstaare, kes on saanud tuntuks irooniliste skulptuuride ja provokatiivsete häppeningidega. Filmi pealkiri lähtub ühest Cattelani teosest, kus galerii ukse peal oli silt “Olen kohe tagasi”, kuid tegelikkuses jäi galerii suletuks ning publik vaid ootas ja ootas. 2016. aasta dokumentaalfilmi autor on Maura Axelrod. Filmi juhatab sisse Eesti kunstnik Liina Siib.
 
VÄLISUUDISED
  Kiasmas näeb alates 31.03 suurnäitust “ARS17”, mis võtab ette digiajastu ning kutsub kunstnikke sel teemal kaasa mõtlema. Näha saab ka meie oma Katja Novitskova teoseid.“ARSi” näitused on rahvusvaheliste suurnäituste seeria Soomes, mida on korraldatud aastast 1961. Eesti kunstiga kohtus näituseseeria pärast raudse eesriide langemist, kui “ARS95” näitusel esines toonane Eesti kunsti superstaar Jaan Toomik.

  Eelmisel nädalal avatud Whitney biennaal on juba tekitanud suure skandaali ja segaduse. Probleemi tekitajaks on Dana Schutzi maal "Open Cascet", mis kujutab 1955. aastal tapetud 14-aastase musta poisi matust. Biennaali avamisel protesteeris teose ees väike grupp inimesi, kes süüdistasid valget kunstnikku mustade kogukonna üle nalja heitmises ja nende tragöödia meelelahutuslikel eesmärkidel ära kasutamises. Pärast protesti kirjutas 25 mustanahalist kunstnikku Hannah Blacki juhtimisel Whitneyle kirja, milles nõudsid teose eemaldamist. Teose ümber toimuv on tekitanud rahvusvahelises kunstimeedias diskussioone kunsti eetikaküsimuste üle.

  Allenheadsis Põhja-Inglismaal ACA galeriis avati Glynnis Carteri, Linda Garrardi ja Carole McCourti näitus “The best mother I ever had”. Kunstnikud mõtestavad näitusel ema ja tütre suhteid, mida tihti meedias idealiseeritakse, kuid tegelikult võib olla ka hoopis keeruline ja koguni ohtlik. Kunstnikud käsitlevad teostes suhteid oma emadega ja kutsuvad näitusekülalisi samal teemal kaasa mõtlema.

  11.–15.04 korraldab De Appeli kunstikeskus Amsterdamis konverentsi “Why is Everybody Being So Nice?”, millel arutatakse eetika ja etiketi üle teadmispõhises majanduses. Konverentsi korraldavad De Appeli kuraatoriprogrammis osalejad: Mira Asriningtyas, Lucrezia Calabrò Visconti, Mateo Chacon-Pino, Kati Ilves, Shona Mei Findlay, Fadwa Naamna. Üritus on tasuta, nii et kui Amsterdami satud, hüppa läbi!
 
Ajaloorubriik Kollane ilmub kord kuus #KKEK25 juubeli puhul terve hooaja vältel.
KOLLANE

 Kuidas minust 
 sai feminist 

MARE TRALLA

90ndatel olid feministlike ideede ja maailmavaadetega valmis suhestuma väga vähesed intellektuaalid, poliitikud, kunstnikud, akadeemikud ja ajakirjanikud, rääkimata tavainimestest. See oli aeg, mil ükskõik missugusele ühiskonda parandada soovivale hoiakule ja aktivistlikule tegevusele, mis seisis vähemate õiguste ja ühiskondliku võimuga gruppide eest, vaadati põlgusega. Neid nähti justkui nõukogude korra pooldamise väljendusi, mitte inimliku soovina kõigile paremat ühiskonda luua.
 
Eestis väärtustati üleminekuperioodil eelkõige tugevamaid ja ilusamaid, kes külma kõhuga äri ajasid, teistest inimestest üle kõndides neoliberalismi teenisid ja iseend kultusena esimeseks seadsid. Enamik eestlastest oli nn Ameerika unelma lummuses ning unistas Eestist, kus kapitalism loob kõigile võimaluse heaoluks, kus kehtib sõna- ja liikumisvabadus, kus kõigil on oma äri või korralik palk. Ei mõistetud ja hoolitud, et neoliberaalne kapitalism kõigile rikkust ei võimalda, et selline kapitalismivorm tähendab enamuse jaoks hoopiski elustandardite langust ja vaesust ning viib soolise, ealise, rassilise ja seksuaalse diskrimineerimiseni.
 
Sellises kontekstis toimus 1995. aastal esimene teadlikult feministlik Eesti kunstnike kunstinäitus “Est.Fem”, mida kureerisid Eha Komissarov, Reet Varblane ja mina. “Est.Femi” kataloogi eessõnas kirjutas Eha Komissarov, et feminismiga tegelemine on Eestis vabatahtlik põlu alla minek. Hasso Krull tõdes, et feminism on eesti intellektuaali jaoks skandaal. Skandaal eeldab, et seda feministlikku tegevust märgatakse, sest ilma tähelepanuta ei saa olla skandaali. Ning vabatahtlik põlu alla minek ilma skandaalita oleks olnud Eestis feminismi läbikukkumine. Vähemalt esialgu. 

 
Eha Komissarov ja Mare Tralla saates "JAEI" (1994)
 
 Enne feminismi 

Olen korduvalt kirjutanud, et nii nagu paljud teised, ei olnud minagi veel 1994. aastal valmis feminismiga suhestuma. Osaliselt sellepärast, et mul puudusid tegelikud teadmised feminismist, oli vaid nõukogude ajast pärit ähmane ettekujutus. See tundus millenagi, mida on vaja lääne naistele ning mida emantsipeerunud Nõukogude Liidus enam vaja pole. Seda, et nõuka-aegne naiste emantsipatsioon ei andnud võimalust eriliseks diskussiooniks, vaid surus naistele peale ainuisikulise vastutuse pere ja ametialase töö eest, kasutati 1990ndate Eestis eelkõige ideoloogiliselt ehk naistele naiselike rollide n-ö “taaskehtestamise” eesmärkidel.
 
Kuigi ma esialgu ei soostunud end feministiks nimetama, ei olnud ma samas nõus minult kui noorelt naiselt oodatud rolle täitma. Ma ei tahtnud saada iluasjaks, mida koduse mööblina kasutada. Mind ärritas, kui naistest räägiti ainult nende välimusele osutades: kui see, mis naispoliitikul seljas, oli olulisem, kui see, mida ta poliitikas tegi. Paraku pole selles viimases aspektis Eesti ühiskond palju edasi arenenud, meedia kulutab jätkuvalt palju rohkem ruumi naiste väljanägemisele kui mõtetele ja tegudele.
 
Minu poliitilised hoiakud kujunesid välja varem ja tegudes olin feminist enne, kui terminit omaks võtma hakkasin. 1990ndate alguse tudengitena tahtsime kiiresti paljudest vanadest asjadest lahti saada. Olime kantud soovist reformida kunstiakadeemiat, omandada uusi teooriaid ja kunstipraktikaid. Samal ajal ründasid poliitikud toonast kunstiülikooli (EKA) sooviga sellelt ära võtta ülikooli staatus. EKA üliõpilaskonna esindajatena ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu liikmetena (olin põgusalt EÜLi aseesimees) tegime me tookord head lobitööd ja vahel saime dokumendid kätte enne, kui need ametlikku teed pidi EKAsse jõudsid. Korraldasime kohtumisi poliitikute ja ministritega, et töötada EKA ja teiste ülikoolide nimel, mille staatust taheti muuta.
 
Kuna uues Eesti ühiskonnas hinnati eriti noorte inimeste arvamust, siis oli tudengite aktiivne tegevus kohati mõjuvam kui rektoraadi oma. Samal ajal toimus aga EÜLi sees veelgi olulisem võitlus: suuremate ülikoolide – TÜ ja TTÜ – üliõpilasesindajad (noormehed) olid väga seda meelt, et kõrghariduse eest peaks maksma. Nende väidete kohaselt saaksid siis tudengid tarbijatena nõuda paremat haridust. Tänu EKA ja EMTA tudengite vastuhakule ja aktiivsele tegevusele suutsime me tookord läbi suruda, et EÜLi ametlik seisukoht oli õppemaksu vastu. Olen täiesti veendunud, et kui EÜL oleks toetanud õppemaksu, siis oleks ka valitsus sellega kaasa läinud. EÜLis esindasid üliõpilaskonda peamiselt mehed. Selles poliitilises seltskonnas oli alati tarvis palju pingutada, et naiste häält kuuldavaks teha. Kindlasti mõjutas see kogemus minu feministiks saamist.


 
 Esimesed 
 kunstiprojektid 

1990ndate alguses olin intellektuaalselt ja romantiliselt seotud kunstnik Jaan Toomikuga. Meil olid ateljeed Koplis, 1990date alguses elasin seal ja jälgisin, kuidas Kopli elanikud neoliberaalses Eestis ellu jääda üritasid. Kõigi nende kogemuste baasilt sündis 1993. aasta detsembris mu esimene avalik performance “Illusiooni(de) purustamine” Vaal Galeriis. Ma alustan oma kunstnikukarjääri illusioonide purustamisega, mitte “august tulemisega” nagu Katrin Kivimaa 1996. aasta lõpus Vikerkaares kirjutas, viidates mu 1995. aasta EKA diplominäituse videoinstallatsioonile “Nimetu”, kus projitseerisin põrandale punakaspruuni vett spiraalselt auku voolamas. 
 
Jaan Toomik ja Mare Tralla ajakirjas Kunst (1995/02) Ants Juske "ARS’95" näitusearvustust illustreerimas

Tagantjärgi vaadates oli illusioone palju, mida oma esimeses performance’is purustada üritasin. Eelkõige olid need illusioonid noorest naisest: see oli vastuhakk ühiskondlikele normidele, millesse mind naisena suruti, see oli katse vabaneda ettekirjutustest ja reeglitest. Feministliku kunsti diskursus ei olnud selleks ajaks veel päriselt Eestisse jõudnudki.
 
1994. aastal toimus minu jaoks mitu olulist sündmust: Reet Varblase ja Ando Kesküla kureeritud Rootsi-Eesti feministlik ühisprojekt “Kood-eks”, mis tutvustas põhjamaade feministlikku kunsti. Kohtumine ja vestlused osalevate kunstnikega olid inspireerivad. Koos Mari Sobolevi (nüüd Kartau) ja Marco Laimrega tegime ETVs kunstisaadet “JaEi”. Ma sain endale üliõpilasvalitsuse juhina e-maili ning Sorose aastanäitusel pälvisin teosega “Kaks võimalust vaadata iseendasse” ühe preemiatest. Tänu sellele preemiale tekkisid mul kontaktid Soomes ja raha eest ostsin endale VHS-maki, millega oli võimalik teha primitiivset videomontaaži. Hiljem tegin sellega oma esimesed videoteosed. 
 
Mare Tralla saates "Ars et Vita"  (1996)

Kusagil 1994. aasta lõpus tegi Eha Komissarov mulle ettepaneku koos Reet Varblasega kureerida feministlikku näitust. Ehkki ma end feministiks ei pidanud, lubasin asja üle mõelda. Helsingis plaaniti siis Eesti kultuuri päevi ja mind kutsuti seal osalema, niisiis suutsin kuidagi korraldajatelt välja ajada aastase Soome viisa. Minu performance, mis pidi käsitlema Eesti-Soome suhteid alkoholiturismi võtmes, keelati vähem kui nädal enne ürituse algust.
 
Samas võimaldas see viisa mul Helsingis tutvuda Leena-Maija Rossiga, istuda raamatukogus ja lugeda ning kogeda feministlike naiskunstnike loomingut. Seda eriti “ARS’95” raames, kus näidati VNS Matrixi CD-Romi “All New Gen” (1993) ja Christine Tamblyni “She Loves It, She Loves It Not” (1993). See kogemus pani mind mõistma, et olen hinges feminist ning võtma vastu ettepanekut kaaskureerida feministlikku näitust.



 
 Est.fem 
 
Esimestes omavahelistes vestlustes sai selgeks, et kui teha feministliku kunsti näitust, peab seda tegema teisiti kui tavaliselt. Otsustame, et sellega peab kaasas käima teatud kunstnike (enese)haridusprogramm ja üldisele avalikkusele suunatud tegevus, mis feminismi vajaduse Eestis lahti seletaks ja probleemidele ka kunstiväliselt tähelepanu pööraks. Näituseeelsetel kuudel korraldasime kunstnike koosviibimisi, kus arutleti loominguliste ideede ja sotsiaalsete probleemide üle. Need olid kohtumised kohvikutes, kuraatorite kodudes ja seminaril, kus esinesid Leena-Maija Rossi ja Asko Mäkela Soomest. Teadlikult kaasasime enne näitust nii palju meediat kui võimalik, kirjutasime artikleid ning andsime intervjuusid, et feministlikule sõnumile ruumi tekitada.
 
Alguses soostusid teemaga suhestuma eelkõige noored kunstnikud, kaasüliõpilased EKAst. Siis aga, kui oli näha, et näitus kogub jõudu, soovisid kampa astuda ka mõned mehed. Kui kataloogi vaadata, siis meeskunstnikud oskasid endale hästi ruumi võtta, kirjutades pikki kontseptsioone. Tagantjärele teeb mind kurvaks, et olin noor ja kogenematu ega osanud seda tol hetkel kuidagi ühtlustada. Ekslik oleks näha “Est.Femi” vaid verinoorte kunstnike ettevõtmisena, sest näitusel osalesid ju ka Anu Kalm, Kadri Mälk, Lilian Mosolainen, Tiina Tammetalu ja Mall Nukke ning Peeter M. Laurits, Raivo Kelomees ja Toomas Volkmann, kelle kunstnikutee ei olnud enam päris alguses. Ma ei mäleta, et oleks mingit teadlikku nõukogude ajal alustanud kunstnike eemale peletamist olnud – me olime avatud kõigile, kes teemaga suhestuda soovisid, aga vanemad kunstnikud ei soovinud. Isiklikult ei tundnud ma kõiki varasemate põlvkondade kunstnikke ja seega ei teadnud ka nende suhtumisest feminismi. 
 
"Est.Fem" näitusel esinesid ka meeskunstnikud. Fotol Peeter Lauritsa teos ajakirjas Kunst (1996/01)

Kokku saades arutasime igasugu teemasid, millega igapäevaelus kokku puutusime. Kuna Eesti siirdeühiskonnana otsis kõikjalt juuri, sai ka paljudele “Est.Femi” kunstnikele oluliseks nende enda ja esiemade ajalugu. Teised käsitlesid stereotüüpe, mille järgi naised kapitalistlikus ühiskonnas käituma peaks. Aeg teravama sooteematika ja ühiskonnakriitilise suhtumise jaoks ei olnud veel küps, sest meie igapäevane elukogemus kapitalistliku ühiskonna ebavõrdsusest oli alles üpris lühike.
 
Minu enda teos “Nii me sünnitasime eesti feminismi” sündis paar päeva enne näitust, kui ma otsustasin, et minu pere ja naistuttavate ajaloos surfamine on pigem peegeldus kui feminstlik provokatsioon. Tänu juhusele ja emotsionaalse frustratsiooni tõttu, mida meeste võim mu elus tekitas, õnnestus mul luua feministlikult provokatiivne teos, kus minu lapsepõlve pioneerikogemus on irooniliseks tõlkeks naise seksobjektiks muutmise protsessidele 1990ndate Eestis.
 
Toona mulle kättesaadav videotehnika oli VHS ja selleks, et saaksin videot VHS-kassetile kokku monteerida, oli tarvis sellele kassetile enne midagi jäädvustada. Öise teksti-TV pildi salvestamise käigus keegi meie naabruskonnas ilmselt häkkis end kuidagi mingile pornokanalile, nii et hommikul avastasin teksti-TV pildi asemel kassetilt porno. See porno kujunes tolle hetke Eesti ühiskonna sümboliks ja nii vastandasin selle oma pioneeripäeviku tekstidega ja fotodega, mis kujutasid mind pioneerina, mu ema kolhoosi lilleneiuna ja mu vanaema mingitel kodanikuaegsetel ühispiltidel. Töötlesin pilti selliselt, et see muutus täielikult scratch-videoks, eirates kõiki hea kvaliteediga video esteetikaid, et omakorda rõhutada naise ebaolulisust uues Eestis. Aeg-ajal video pilt kustub ja siis helendub seinal kiri „Nii me sünnitasime eesti feminismi“. 
 
Mare Tralla teos "Nii me sünnitasime eesti feminismi" ajakirjast Kunst (1996/02)
SA Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
Vabaduse väljak 6, 10146 Tallinn, Eesti 
tel: 6314050
e-mail: post@cca.ee

Peatoimetaja: Kaarin Kivirähk
Kaastoimetaja: Rebeka Põldsam
Kujundaja: Brit Pavelson
Intervjuu keeletoimetaja: Aet Kuusik








This email was sent to <<E-mail>>
why did I get this?    unsubscribe from this list    update subscription preferences
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus · Vabaduse väljak 6 · Tallinn 10146 · Estonia

Email Marketing Powered by Mailchimp