Kahe aasta eest alustasin Helsingis visuaalset uurimistööd Eesti naistest, kes töötavad Soomes. Selle tööga soovisin endale teha selgemaks sügavamaid hoovusi poliitilisel ja majanduslikul väljal naise kogemuse kaudu, pealesunnitud ja vabatahtliku migratsiooni mõjuvälju. Silvia Federici järgi ekspluateerib kapital naisi kui töötajaid ja ühiskonna taastootjaid, naised saavad vähem ühisosast, mille loomisele nad on ise kaasa aidanud. Osast neist saavad võõrtöölised üleilmastumise negatiivsete tagajärgede tõttu. Eesti puhul tuleb kõne alla veel Ida-Euroopa tööjõu fenomen, mida võiks laiendada naistega kaubitsemisest naiste tööga kaubitsemiseni (the traffic in women – E. Goldman, G. Rubin, A. Parvulescu jt).

Ühelt poolt huvitab mind naise emantsipatsioon – tema töö tähendus ja elu eesmärk, teisalt ei saa mööda vaadata naise identiteediga seonduvast temaatikast. Üsna köitev teema on Eesti postsotsialistliku ruumi laienemine Soome küpse kapitalismi maastikule, kus töötab hulganisti Eesti päritolu iluteenindajaid. Meikimine, ripsmepikendamine ja geelküünte paigaldamine on mittetootlik tegevus, järelikult tühine, kuna sellega ei toodeta midagi. Samas võib aidata hea välimus paremat tööd saada.  Ühe juuksuriga peetud vestlusest selgus, et töö saamiseks “tuleb hoida end ilus, oma keha korras. Meestele meeldib niimoodi…”.

Helsingis korraldatud projekti avaperformance’il “Koristaja, treener, õde, õpetaja, kosmeetik” esitasid tantsu- ja treeningustuudio Dance viis eestlannat roosakraede rolle, misjärel viskasid tööriided seljast, et muutuda mustades kostüümides tantsutüdrukuteks. Lühikese showtantsu järel tutvustasin esinejaid publikule ja esitasin neile mõned küsimused elu kohta teises riigis. Üks küsimus puudutas töö osa naise identiteedis ja seda, kas töö võiks mängida selles keskset rolli. Vastus oli ei – naise identiteedi tuum on perekond, kõik muu – töö, hobid, sõbrad – tuleb selle järel. Eriti sel juhul, kui peres on lapsed. 

Paljud inimesed teevad tööd, mis neile ei meeldi. Treeningustuudio juht Marta Jorits ütles näiteks, et Soome minnes ei osanud ta soome keelt. “Pidin kusagilt alustama ja alustasin koristajana. See ei meeldinud mulle. Ma ei öelnud kunagi, et tunnen ennast koristajana. Praegu ma ütlen, et treeningud on minu elustiil, aga ma ei identifitseeri ennast kui treener, olen ennekõike ema, abikaasa, oma vanemate laps. Ma ei identifitseeri ennast selle tööga, mida ma teen.”

Ma ei saa enam esitada töö ja identiteedi küsimust oma emale. Lapsena ja hiljemgi tundus mulle alati, et minu emale oli tema töö väga oluline ja et see oli osa tema identiteedist. Samuti tema põlvkonnakaaslastele, kes alustasid oma tööelu 1950ndate lõpus. Töö võttis nende elust ja tervisest suure tüki, pärast päevatööd tulid kodused toimetused, Silvia Federici sõnul nähtamatu ja tasustamata töö, mis oli tegelikult sama ulatuslik kui palgatöö, arvestades nõukogude aja defitsiidimajandust ja naturaalmajandusliku elulaadi paratamatust. Kuna poest polnud eriti midagi saada, pidid inimesed näiteks kasvatama aiamaal osa oma toidust ja selle ka talveks sisse tegema. Teismelisena leidsin, et ma ei taha mingil juhul sellist elu elada, sest see ei tundunud piisavalt väärtuslik. Praegu jagan Federici seisukohta, et niikaua kui aktsepteerime naiste tööjaotust ja arvame, et võime naistena olla paremad kui koduperenaine, võtame me omaks nn peremehe loogika selmet sellega võidelda. Federici tunnustab kodutööd kui kollektiivse kogemuse väljendust. Meie maailm seisab püsti tänu mõõtmatule hulgale naiste makstud ja maksmata kodusele tööle. Kodu on ka koht, kus antakse elu mõõtmiseks teised väärtused, kui kapitalistlik tööturg seda meile ette kirjutab.

21. sajandil on töö olemus muutunud veelgi hämaramaks, kuigi kodutööd ei ole kusagile kadunud, tolmurullid kogunevad toanurkadesse raugematu järjekindlusega, taas on päevakorral isetegemine. Kõigil ei ole võimalust osta endale tolmu imevat robotit. Osa on tüdinenud Selveri köögist. Minule on minu töö nähtavasti veelgi tähtsam kui mu emale. On juhtunud see, et oma töö meeldib liiga palju ja teine töö on olnud vajalik selleks, et seda oma tööd teha. Nii on ka puhkusest saanud töö.

Silvia Federici teadvustatud küsimused tööst ja tasust ning nende kujunemise põhjustest on endiselt ja teravamaltki päevakorral nüüd, mil töösuhetel on tunduvalt lühiajalisem iseloom, kui oli varem. Kui kallilt me oleme valmis ennast müüma? Madalapalgalistel töökohtadel töötavad peamiselt naised. Miks? Võib-olla tuleb see sellest, et naised on harjunud tasuta kodus töötama, nad on harjunud, et teatud tööd tuleb ära teha, et teiste inimeste elu sõltub neist. Ja kui siis tööle asudes neile selle eest palka makstakse – mis siis, et vähem kui meestele sama töö eest –, on naine rõõmus, et talle üldse makstakse. Kas ei võiks ajalooliselt tasuta kodutöö olla ka üks palgalõhe põhjusi?

Nähtamatu töö ei lõpe kunagi ehk nagu kirjutab Federici: “/…/ võimatus näha, kus meie töö algab ja lõpeb, kus meie töö lõpeb ja meie ihad algavad.” Federici sõnul on tööleasunud naised mõistnud peagi, et töötunked ei anna naisele rohkem võimu kui põll – “üsna tihti veelgi vähem, sest nüüd me pidime kandma mõlemat ja meil oli isegi vähem aega ja energiat nende vastu võidelda”.

Väljapääs on selles, et peab suutma teha nähtavaks seda, mida naised juba teevad kui tööd, mida kapital naistega teeb ja naiste võimet sellega võidelda. Kui ei suudeta anda oma seisundile nime, ei ole võimalik mõnd liiki võitlusi pidada.