Copy
Uudiskiri ilmub igal esmaspäeval.
KAASAEGSE KUNSTI
UUDISKIRI
◔ 22. jaanuar 2018
SISSEJUHATUS
Roosa krae, põll ja töötunked
Liina Siib
Kahe aasta eest alustasin Helsingis visuaalset uurimistööd Eesti naistest, kes töötavad Soomes. Selle tööga soovisin endale teha selgemaks sügavamaid hoovusi poliitilisel ja majanduslikul väljal naise kogemuse kaudu, pealesunnitud ja vabatahtliku migratsiooni mõjuvälju. Silvia Federici järgi ekspluateerib kapital naisi kui töötajaid ja ühiskonna taastootjaid, naised saavad vähem ühisosast, mille loomisele nad on ise kaasa aidanud. Osast neist saavad võõrtöölised üleilmastumise negatiivsete tagajärgede tõttu. Eesti puhul tuleb kõne alla veel Ida-Euroopa tööjõu fenomen, mida võiks laiendada naistega kaubitsemisest naiste tööga kaubitsemiseni (the traffic in women – E. Goldman, G. Rubin, A. Parvulescu jt).

Ühelt poolt huvitab mind naise emantsipatsioon – tema töö tähendus ja elu eesmärk, teisalt ei saa mööda vaadata naise identiteediga seonduvast temaatikast. Üsna köitev teema on Eesti postsotsialistliku ruumi laienemine Soome küpse kapitalismi maastikule, kus töötab hulganisti Eesti päritolu iluteenindajaid. Meikimine, ripsmepikendamine ja geelküünte paigaldamine on mittetootlik tegevus, järelikult tühine, kuna sellega ei toodeta midagi. Samas võib aidata hea välimus paremat tööd saada.  Ühe juuksuriga peetud vestlusest selgus, et töö saamiseks “tuleb hoida end ilus, oma keha korras. Meestele meeldib niimoodi…”.

Helsingis korraldatud projekti avaperformance’il “Koristaja, treener, õde, õpetaja, kosmeetik” esitasid tantsu- ja treeningustuudio Dance viis eestlannat roosakraede rolle, misjärel viskasid tööriided seljast, et muutuda mustades kostüümides tantsutüdrukuteks. Lühikese showtantsu järel tutvustasin esinejaid publikule ja esitasin neile mõned küsimused elu kohta teises riigis. Üks küsimus puudutas töö osa naise identiteedis ja seda, kas töö võiks mängida selles keskset rolli. Vastus oli ei – naise identiteedi tuum on perekond, kõik muu – töö, hobid, sõbrad – tuleb selle järel. Eriti sel juhul, kui peres on lapsed. 

Paljud inimesed teevad tööd, mis neile ei meeldi. Treeningustuudio juht Marta Jorits ütles näiteks, et Soome minnes ei osanud ta soome keelt. “Pidin kusagilt alustama ja alustasin koristajana. See ei meeldinud mulle. Ma ei öelnud kunagi, et tunnen ennast koristajana. Praegu ma ütlen, et treeningud on minu elustiil, aga ma ei identifitseeri ennast kui treener, olen ennekõike ema, abikaasa, oma vanemate laps. Ma ei identifitseeri ennast selle tööga, mida ma teen.”

Ma ei saa enam esitada töö ja identiteedi küsimust oma emale. Lapsena ja hiljemgi tundus mulle alati, et minu emale oli tema töö väga oluline ja et see oli osa tema identiteedist. Samuti tema põlvkonnakaaslastele, kes alustasid oma tööelu 1950ndate lõpus. Töö võttis nende elust ja tervisest suure tüki, pärast päevatööd tulid kodused toimetused, Silvia Federici sõnul nähtamatu ja tasustamata töö, mis oli tegelikult sama ulatuslik kui palgatöö, arvestades nõukogude aja defitsiidimajandust ja naturaalmajandusliku elulaadi paratamatust. Kuna poest polnud eriti midagi saada, pidid inimesed näiteks kasvatama aiamaal osa oma toidust ja selle ka talveks sisse tegema. Teismelisena leidsin, et ma ei taha mingil juhul sellist elu elada, sest see ei tundunud piisavalt väärtuslik. Praegu jagan Federici seisukohta, et niikaua kui aktsepteerime naiste tööjaotust ja arvame, et võime naistena olla paremad kui koduperenaine, võtame me omaks nn peremehe loogika selmet sellega võidelda. Federici tunnustab kodutööd kui kollektiivse kogemuse väljendust. Meie maailm seisab püsti tänu mõõtmatule hulgale naiste makstud ja maksmata kodusele tööle. Kodu on ka koht, kus antakse elu mõõtmiseks teised väärtused, kui kapitalistlik tööturg seda meile ette kirjutab.

21. sajandil on töö olemus muutunud veelgi hämaramaks, kuigi kodutööd ei ole kusagile kadunud, tolmurullid kogunevad toanurkadesse raugematu järjekindlusega, taas on päevakorral isetegemine. Kõigil ei ole võimalust osta endale tolmu imevat robotit. Osa on tüdinenud Selveri köögist. Minule on minu töö nähtavasti veelgi tähtsam kui mu emale. On juhtunud see, et oma töö meeldib liiga palju ja teine töö on olnud vajalik selleks, et seda oma tööd teha. Nii on ka puhkusest saanud töö.

Silvia Federici teadvustatud küsimused tööst ja tasust ning nende kujunemise põhjustest on endiselt ja teravamaltki päevakorral nüüd, mil töösuhetel on tunduvalt lühiajalisem iseloom, kui oli varem. Kui kallilt me oleme valmis ennast müüma? Madalapalgalistel töökohtadel töötavad peamiselt naised. Miks? Võib-olla tuleb see sellest, et naised on harjunud tasuta kodus töötama, nad on harjunud, et teatud tööd tuleb ära teha, et teiste inimeste elu sõltub neist. Ja kui siis tööle asudes neile selle eest palka makstakse – mis siis, et vähem kui meestele sama töö eest –, on naine rõõmus, et talle üldse makstakse. Kas ei võiks ajalooliselt tasuta kodutöö olla ka üks palgalõhe põhjusi?

Nähtamatu töö ei lõpe kunagi ehk nagu kirjutab Federici: “/…/ võimatus näha, kus meie töö algab ja lõpeb, kus meie töö lõpeb ja meie ihad algavad.” Federici sõnul on tööleasunud naised mõistnud peagi, et töötunked ei anna naisele rohkem võimu kui põll – “üsna tihti veelgi vähem, sest nüüd me pidime kandma mõlemat ja meil oli isegi vähem aega ja energiat nende vastu võidelda”.

Väljapääs on selles, et peab suutma teha nähtavaks seda, mida naised juba teevad kui tööd, mida kapital naistega teeb ja naiste võimet sellega võidelda. Kui ei suudeta anda oma seisundile nime, ei ole võimalik mõnd liiki võitlusi pidada.
 
Silvia Federiciga teed rüüpamas

HANNA HURR
Intervjuu ilmus esimest korda Mask Magazine'is (2016). Teksti tõlkis eesti keelde Karl Erik Saks. 

Mis värk selle nõiajahiraamatuga on? Hanna Hurr arutab materialistliku feminismi ema ja raamatu Caliban and the Witch“ (Caliban ja nõid“) autori Silvia Federiciga, mida oleks meil veel õppida liikumiselt Wages for Housework ja teistelt, kes koonduvad taastootva tööjõu taha.

Silvia Federici raamatu
“Caliban and the Witch“ ilmumisest on möödas kaksteist aastat ja kuigi feminism läbib uuestisünni hiilgeaega, tundub, et aastakümnete eest esitatud roosilisest toetusavaldusest Hillary nn klaaslae murdmisele ning Federici ja teiste edendatud kapitalismi- ja imperialismivastastest seisukohtadest on lausa kosmiliselt kaua aega möödunud. Veetsin Federiciga koos õhtupooliku, et arutada 1970ndate naisliikumise realiseerimata visiooni ja selle järelmõju ning kuidas tema taastootva tööjõu teooriad on ka tänapäeval aktuaalsed.

Silvia Federici käib igal hommikul pargis jooksmas. Võib-olla seletab see, miks ta on 74aastasena asjadega nobedamalt kursis kui enamik tema põlvkonna esindajaid. “Ma just lugesin üht artiklit inimesest, kes sai “Pokemon Go’d“ mängides surma,“ ütleb ta, ja kutsub mind elutuppa. “Ma kuulsin, et see põhjustab igasuguseid probleeme.“ See on naine, kes innustas terve millenniumipõlvkonna feministe mõtlema selle peale, kuidas majanduskord on keskajast saadik naisi kohelnud. Pole üllatav, et ta on endiselt tähelepanelik.

Ma ei tea, kui palju on Autonomedia kirjastus Federici hinnatud raamatut “Caliban and the Witch: Women, The Body and Primitive Accumulation“ (“Caliban ja nõid: naised, keha ja primitiivne akumulatsioon“) müünud, kuid kahtlen, kas see arv on ligilähedanegi sellele arvule, kui palju inimesi on seda teost lugenud. Ma olen näinud alternatiivkirjanduse poodides kuhjades paberkoopiaid, internetis jagatud PDF-faile ning märgistatud lehekülgedega eksemplare, mida loetakse reisil valjult ette ning jagatakse käest kätte justkui salajast püha teksti. Paljud tunnevad seda teost kui lihtsalt nn nõiajahiraamatut, mistõttu võib tunduda hämmastav, et see raamat on ikka veel aktuaalne. Siiski, see raamat ei ole ainult nõiajahist. Pigem on see ajalooline ülevaade kapitalismi tekkest ja levikust.
ÄRA MAGA MAHA!
 
Reedel, 26. jaanuaril
Reedel kell 18 kutsume huvilisi documenta14 kuraatorite tiimi liikme Dieter Roelstraete loengusse, mis toimub teaduste akadeemia saalis. Roelstraete on tunnustatud rahvusvaheline kuraator ja kriitik, kes pärast documenta14 lõppu töötab Chicagos mainekas uurimisasutuses Neubauer Collegium for Culture and Society. Loengule eelneb kell 10.15 Suur-Kloostri 11 õppehoones seminar. Loeng ja seminar kuuluvad EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri ning KKEKi ühisesse loenguseeriasse Rahvusvaheline laeng”.
 
Flo Kasearu Varjupaiga festival” ja näitused Narva kunstiresidentuuris
NÄITUS
 
Eve Kase isikunäitus Tartu kunstimuuseumis
Neljapäeval, 25.01 kell 18 avatakse Tartu kunstimuuseumis Eve Kase näitus "2 + 2 =...”. Näituse jaoks on valminud mitu uut teost, aga ka vanade teoste remake’e, milles kerkivad esile sellised teemad nagu uuspopulism, poliitiline propaganda ning teadmiste ja võimu suhe. Näitusega kaasneb Eve Kase autoriraamat EE Eesti edulugu”, kus luuakse paralleel sotsrealistliku propagandistliku pildikeele ja Eesti tänapäeva meedia- ja inforuumi vahel. Eve Kask on tuntud Eesti kaasaegne kunstnik, kes alustas kunstnikuna tegevust 1980.–1990. aastate vahetusel. Ta on teinud rohkelt isikunäitusi Eestis ja osalenud paljudel rahvusvahelistel näitustel. Tartu kunstimuuseumi näituse kuraator on Brigita Reinert.
NB! Näitusele sõidab Tallinnast kunstibuss, mis väljub kell 15 ja tuleb tagasi kell 22. Bussile registreerumiseks kirjutage piia@tartmus.ee
 
Narva kunstiresidentuur avab uksed
Laupäeval, 27.01 kell 15 kutsub Narva kunstiresidentuur (Joala 18, Narva) külla, kohtuma residentuuris elavate ja töötavate kunstnike ja nende teostega. Kell 15 kogunetakse residentuuri hoones, kust liigutakse koos Kreenholmi tehase territooriumile ja siis tagasi – seal juhib vestlust kunstnik Anna Škodenko. Tehases ja residentuuris avatud Ben Crawshaw’ ja Szymon Kula näitus Seatud rutiin” jutustab tööstuslikust pöördest ja tehases töötavatest inimestest.
 
Varjupaigafestival naiste tugikeskustes
Eelmisel reedel avas kunstnik Flo Kasearu Pärnu naiste varjupaigas näituse "Varjupaiga festival”, millega kutsub üles kõiki ebaturvalistes kodudes elavaid naisi tugikeskusesse tulema. Eksponeeritud joonistused, fotod ja objektid tegelevad lähisuhtevägivalla probleemidega. Varjupaiga festival” on väljas 31. detsembrini 2018, ent kuna ametlikult on Eesti varjupaikade aadressid salastatud, saavad pärast avamist näitust näha vaid Pärnu naiste tugikeskuse kliendid. Flo Kasearu on kunstnik, kes tihti toob oma loomingu tavapärasest valgest kuubist välja ning leiab paralleele päriselu ja kunstiloomingu vahel. Ta on naistevastasele vägivallale juhtinud tähelepanu ka oma varasemas teoses Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine”, mida sai näha 2016. aasta Artishoki biennaalil NO99 teatris.
 
Tõnis Vint, Balti medalikunst ja Põhja-Soome kunstnikud Tartus
Tartu kunstimajas avati eelmisel nädalal kolm uut näitust. Suures saalis näeb Põhja-Soomes Oulus elavate kunstnike Anssi Hanhela ja Erja Kärkkäinen maalinäitust Uus maastik”. Kunstnikud mõtestavad loodust ja maastikku ning teevad seda läbi omapärase huumoriprisma. Väikeses galeriis näeb Meelis Tammemägi kureeritud Tõnis Vindi plakatikunsti. Monumentaalgaleriis on avatud X Balti medalikunsti triennaal, mille alapealkiri on Balti ühtsus”. Hea ettevalmistus kevadel avatavale Balti kunstitriennaalile!
 
Hudnoi” viimast nädalat
Viimast nädalat saab Temnikova ja Kasela galeriis näha Jass Kaselaane ja Edith Karlsoni näitust Hudnoi”. Karlson ja Kaselaan on pannud välja ühiselt sündinud skulptuuriinstallatsiooni, kus kunstnikele omaselt lahatakse isiklikke ja maailmaküsimusi huumori kaudu. Meenutame kunstisõpradele, et galerii on avatud kolmapäevast laupäevani kell 15–19 või kokkuleppel.
 
*Vaata veel*
 
Hobusepea galeriis alates 24.01
Kumus kuni 28.01
Giulia Lanza isikunäitus "Ecdysis"
EKA galeriis kuni 01.02
Tõnis Saadoja isikunäitus "Stuudio"
Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 11.02 Tallinna Linnagaleriis kuni 11.02
Joanna Hoffmanni kureeritud grupinäitus "Metafoorid kodule"
Tartu kunstimuuseumis kuni 15.04
Anu Allase kureeritud Andres Toltsi näitus "Maastik vaikeluga”
Kumus kuni 01.04
LOENG
 
Marco Laimre loeng ja näitusetuur
24.01 kell 15 peab Marco Laimre loengu Looming on Parandamine” Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonnas (Lembitu 12, ruum 39). Loengu taustaks on Laimre näitus Motor” Tallinna Kunstihoones. Pärast seda, kell 18 on järgmised huvilised oodatud Kunstihoonesse Laimre tuurile, kus kunstnik koos näituse kuraatorite Taavi Talve ja Indrek Kösteriga juhatavad teed Laimre omapärasesse maailma. Laimre on kunstnik ja pikaajaline EKA fotograafia osakonna professor. 2001. aastal esindas ta koos Ene-Liis Semperiga Eestit Veneetsia kunstibiennaalil.
 
Viimane võimalus näha Rändurite” näitust
Laupäeval, 27.01 kell 16 tehakse viimane lühituur koos kuraator Triin Tulgistega Kumu kaasaegse kunsti näitusel Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis”. Näitusetutvustusele järgneb vestlus reisimisest kui elustiilist. Rääkima on kutsutud 2016. aasta parima reisiajakirjaniku tiitlit kandev Silvia Pärmann ning kirjanik ja režissöör Olev Remsu. Kell 15 saavad soovijad osaleda ka Silvia Pärmanni reisiraamatute töötoas.
 
VÄLISUUDISED
Foto: Marcelo Gomes
  Eelmise aasta lõpus lahvatas rahvusvahelises kunstimaailmas skandaal, kui Amanda Schmitt kaebas seksuaalse ahistamise pärast kohtusse oma kunagise ülemuse ja mõjuka Artforumi ajakirja väljaandja Knight Landesmani. Landesman astus selle peale tagasi ning mõni tund pärast seda teadet loobus tööst ka Artforumi peatoimetaja Michelle Kuo. Artforumi uueks peatoimetajaks sai ajakirja pikaaegne toimetaja David Velasco. Velascoga ilmus ajakirjas Ssense krapsakas intervjuu, kus ta kirjeldas kunstivälja veidrusi ja oma tööd ajakirjas.
  27.01 on Põhja-Inglismaal Wakefieldis konverents "Paradox and Absurdity: Alina Szapocznikow and the Body in Crisis", kus erinevad uurijad üle Euroopa peavad ettekandeid kuulsa Poola kunstniku Alina Szapocznikowi teemadel. Eestist on kohal vabakutseline kuraator Rebeka Põldsam, kes kureeris Szapocznikowi teoseid eelmisel kevadel Kumu näitusel "Anu Põder. Haprus on vaprus". Oma ettekandes keskendub ta 20. sajandi naisskulptorite eneserepresentatsioonidele. 
  Art Basel küsis trükise jaoks galeristidelt, kellena nad töötaksid, kui saaksid oma karjääri otsast alustada. Kuigi enamik vastas, et nad oleksid ikka galeristid ja miski muu neid ei huvitaks, olid ka mõned, kes valiksid kunstniku, kuraatori või muuseumitöötaja töö. Kõlasid ka vastused, nagu munk ja astronaut, üks galeristidest teeks oma teises elus kõrgele mägedesse restorani.
SA Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
Vabaduse väljak 6, 10146 Tallinn, Eesti 
tel: 6314050
e-mail: post@cca.ee

Peatoimetaja: Kaarin Kivirähk
Kaastoimetaja: Maria Arusoo, Marika Agu
Tõlkija: Karl Erik Saks
Keeletoimetaja: Riste Uuesoo
Kujundaja: Brit Pavelson








This email was sent to <<E-mail>>
why did I get this?    unsubscribe from this list    update subscription preferences
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus · Vabaduse väljak 6 · Tallinn 10146 · Estonia

Email Marketing Powered by Mailchimp