Copy
Uudiskiri ilmub igal esmaspäeval.
KAASAEGSE KUNSTI
UUDISKIRI
◔ 31. oktoober 2016
ÄRA MAGA MAHA!
 
Laupäevani, 05.11
NU Performance festival "CORPORATE OCCULT_let’s talk about the body baby" algas nädalavahetusel! Homme, 01.11 esineb Telliskivi punases majas superstaar Peaches koos Black Crackeri ja DJ Maria Minervaga. Neljapäeval, 03.11 saab SAALis näha USA kriminaaladvokaadi ja kunstniku Vanessa Place’i etendust If I wanted your opinion, I’d remove the duct tape, mis põhineb vägistamisnaljadel. Reedel, 04.11 on aga SAALis juba Eesti kunstnikud Kris Lemsalu ja Helena Keskküla. Sellele järgneb Mürgi ja NUPi koostöös sündinud kontsert-pidu, mille peaesineja on Huoratron. Jälgi programmi ja ole kohal!
 
"Siin me oleme! #fomo" EKA Galeriis
NÄITUS
 
Kristi Kongi avab näituse
Värviküllaste maalide poolest tuntud kunstnik Kristi Kongi avab 03.11 kell 18 Hobusepea galeriis näituse “Kas oled end näinud”. Näitus on galeriiruume täitev maaliinstallatsioon. Kunstnik on inspiratsiooni saanud tema ellu sattunud mustritest, mis on pärit eri pakenditelt. Ometi pole oodata erkikasemetsalikku pakendiinstallatsiooni. Kongit võluvad just kingipakendid, nende kiire kaduvus ja mustrite mööduv ilu. Näitus jääb avatuks kuni 21.11.

Uus Viini kunst EKA Galeriis
03.11 kell 18 avatakse EKA Galeriis (sissepääs Kunstihoone hoovist) näitus “Siin me oleme! #fomo”. Näituse kuraatorid on Viinis õppivad Eesti kunstnikud Pille-Riin Jaik ja Liina Pääsuke. Näitusel osalevad kunstnikud esindavad aga Viini uut kunstnikepõlvkonda. Lühend #fomo tähendab kartust huvitavatest asjadest ilma jääda. Kuraatorid ongi teemaks võtnud ärevuse maailmas, kus kogu aeg tundub, et mujal olla on palju hotim, näitusel kohtub Lääne ihalus Ida-Euroopa nostalgiaga. Näitus jääb avatuks 4. novembrini.
NB! 02.11 kell 17 vestlevad kuraatorid oma elust ja näitusest EKA graafika osakonnas (Lembitu 10B, ruum 144).

Agu Pilt 65 mälestusnäitus
Samal õhtul on veel kolmaski näituseavamine. Neljapäeval, 3. novembril kell 18.00 avatakse Eduard Vilde muuseumi Kastellaanimaja galeriis Agu Pildi 65. juubelile pühendatud Harry Liivranna koostatud mälestusnäitus „Homohetero“. Akvarellist, kostüümikunstnik, moelooja ja raamatukujundaja Agu Pilt (1951-2002) on eesti geikunsti ajaloo üks olulisemaid nimesid ning pakub võrdlemisvõimalust praeguste Eesti LGBT kunstnikega. Dekoratiivkunsti viljelenud Agu Pildi sünniaastapäeva tähistav näitus toob maskuliinse erootika kõrval (alates 1970. aastate lõpust) välja ka kunstniku 1980. aastate vampnaiste ja geomeetriliste kujunditega töid, samuti mõned kostüümid. Väljapaneku ligemale 30 teosest näeb publik pooli töid esmakordselt. 
NB! 12.11 kell 16 esineb näituse Els Himma, 24.11 kell 17 oodatakse huvilisi Harry Liivranna kuraatoriloengule. 
*Vaata veel*
Kai Lobjaka kureeritud “Tunne Eesti disaini. Sissejuhatus”
Tartu Kunstimuuseumis kuni 01.01.2017
“Nõukogude öö. Raul Rajangu” 
Kumu kunstimuuseumis kuni 02.04.2017
Krista Mölderi, Neeme Külma ja Taavi Talve näitus „Arhiivi ja arhitektuuri vahel”
Kumu kunstimuuseumis kuni 19.02.2017
 
LOENG
 
Dorothea von Hantelmanni loeng nüüd Vimeos
Kevadel külastas KKEKi ja EKA Kunstiteaduse ja Visuaalkultuuri instituudi kutsel Tallinnat kuulus kunstiteadlane Dorothea von Hantelmann, kes pidas avaliku loengu Arhitektuurikeskuse saalis. Nüüd saab loengu salvestist näha EKA Vimeos. Hantelmann räägib loengus Euroopa näituste ajaloost, sellest, kuidas näitusest sai moodne rituaal ja miks tegelikult ei saa turumajandust ja kunstivälja lahutada. Vaata järgi ka Orit Gati ja Jan Verwoerti loenguid!
 
LUGEMIST
 
Kumul on blogi
Ühismeedia muudkui täieneb: Eesti Rahvaluule Arhiiv tegi Instagrami konto ja Kumu Kunstimuuseum alustas mõnevõrra vanamoelisema ja tähelepanunõudlikuma blogimisega. Blogis tutvustavad Kumu töötajad ja sõbrad erinevaid Kumu üritusi ja näituseid, jagavad muuseumivälja uudiseid ja kunstimaailma popimate Instagrami kasutajate pilte ja reisielamusi. Vaata järgi!
 
AUHIND
 
Konrad Mäe preemia läheb Sirja-Liisa Eelmale
Homme, 01.11 kell 17 kuulutatakse Tallinna Kunstihoones välja Konrad Mäe preemia. Sel aastal on maalikunstniku auhinna laureaat Sirja-Liisa Eelma. Kunstniku looming on tundlik ja filosoofiliselt mõtlik. Ta lõpetas Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna aastal 1996 ja on sestsaadik osalenud näitustel. Teised preemiale esitatud kunstnikud olid sel aastal Kristi Kongi, Tiiu Pallo-Vaik, Laura Põld, Einar Vene, Edgar Tedresaar ja Anna Škodenko.
 
VÄLISUUDISED

Franziska Aigner, Eliza Douglas in Anne Imhof, "Angst II". Photo: Nadine Fraczkowski.
  Järgmise Veneetsia biennaali Saksa paviljonis näeb performance-kunstniku Anne Imhofi loomingut. Teade saabus ultramoodsale Saksa paviljoni kodulehele eelmisel nädalal ja juba sosistatakse, et tulekul on performance ja võib-olla ka maaliseeria. Hiljuti korraldas Anne Imhof Hamburger Banhofis suurejoonelise etenduse “Angst II”, kus apokalüptilises meeleolus ajasid asju supermoodsad tervisegoote meenutavad esinejad. Paviljoni kuraator on Susanne Pfeffer KW Berliini kaasaegse kunsti instituudist. Anne Imhof on ka kunstiajakirja Frieze värske numbri kaanestaar!

  IHME festival on Helsingi kaasaegse kunsti festival avalikus ruumis. Igal aastal valib žürii välja ühe kunstniku, kes siis Helsingi avalikus ruumis midagi ette võtab. Järgmisel aastal on Soome oodata Chicago kunstnikku Theaster Gatesi, kelle kunstiprojekti "The Black Charismatic” toob bändi The Black Monks of Mississippi muusika erinevatesse Helsingi tuntud ja tundmatutesse paikadesse.
 
  New Museumis New Yorgis avati hiljuti suur Pipilotti Risti ülevaatenäitus “Pipilotti Rist: Pixel Forest”. Mastaapselt vägevalt kujundatud piksilimetsa nime kandev näitus toob kokku kuulsa šveitsi videokunstniku loomingu läbi aastakümnete ning jätkab Uue Muuseumi näitusepoliitikat, kus viimastel aastatel eksponeeritakse silmapaistvalt palju naiskunstnike isiknäituseid, eksperimentaalseid teoseid ja performance’eid. 
  ArtReview pani kokku igaastase kunstivälja Power TOP 100. Teine kunstiportaal Artsy jagas nimekirja omakorda ära rassi, soo, ameti ja päritolumaa vahel. Tuleb välja, et tüüpiline võimukandja on ikka Euroopas sündinud valge meesgalerist. Muidugi unustas Artsy täpsustada, et tõenäoliselt on tegu ikkagi Lääne-Euroopaga, muidu võiks ju ka eesti mees-kunstitöötajatel olla ka päris head võimalused nimekirja saada. Samuti alustas Artsy uue loengusarjaga, kus õpetab kunstist rääkima ja seda vaatama. Tulevased topi tipud, alustage õppimist! 
 
  Kohe-kohe algavad USAs presidendivalimised. Just õige ajastusega tuli välja Vene šokiperformance bändi Pussy Rioti uus lugu “Make America Great Again”, kus kujutatakse Trumpi Ameerika düstoopiat.
 

Pussy Riot, "Make America Great Again"
Ajaloorubriik Kollane ilmub kord kuus #KKEK25 juubeli puhul terve hooaja vältel.
KOLLANE
KIWA

Tagasivaateliselt tundub, et performance oli 1990ndatel kunsti sakrament, kõige kesksem ja iseloomulikum toimeväli. Just performance, mitte video (mis oli pigem meediaplahvatuse osa) ega installatsioon (mis pigem seostus vaese aja materjaliökonoomiaga) – mõlemad olid objektipõhised ja seega hõlpsamini institutsionaliseeritavad.
Elu nagu performance: Kiwa 1990ndatel
Samas pole sugugi kindel, et ma 1990ndate esimeses pooles üldse teadsin, mis on performance. Kultuuriline suletus oli endiselt väga suur ja kasulikku infot tuli pisikeste kildudena, mis tähendas, et neid kilde väärtustati nii palju, et suudeti sinna ümber kõik ise juurde mõelda. Ei olnud kunstiajaloolist konteksti ega teoreetilist raamistikku. Justkui mingi keele-eelne faas, kus “maailm oli nii uus, et asjadest rääkides tuli neile näpuga osutada”.
 
Pigem võiks 1990ndate esimese poole suhtumist nimetada performatiivseteks aktideks. Käivitav jõud oli tihti kohustusliku normaalsuse trollimine: reaktsioonid kodanliku silmakirjalikkuse, ajupesu, Lääne kaupade kultuse, lokkava lolluse, bürokraatia, reliktistunud konventsioonide, kommertsmuusika vastu. Mitte kunst kunsti pärast, vaid elu ja kunsti vahe mittetunnistamine. Ma isegi ei ütleks “piiri hägustamine”, sest see piir oli ideoloogiliselt konstrueeritud ja ideoloogiat oli harjutud eimiskiks pidama. See ei tulnud üldse arvessegi, see oli relikt umbes nagu Lenin. Need tegevuslikud aktid olid seotud rõhutatult antiintellektuaalse hoiaku, välimuse, käitumise ja muude kommunikatsiooniviisidega, mis kõik oli kokku gesamtkunstwerk: keset talve sandaalidega käimine, antisoengud, võimalikult ebamoodsad riietusesemed, kõrvalestadest haaknõelte läbitorkamine, televiisorite aknast väljaloopimine, varjunimede võtmine, n-ö olematute bändide loomine, samizdattide kirjastamine, ainult tsitaatide abil suhtlemine, pogo, pranokkimine, headbanging jne jne.
 
Kui ma praegu paneksin ketiga tabaluku kaela ja kannaksin seda seal ära võtmata kaks aastat, siis ütleksin ilmselt, et teen performance’it. 
Aga 1990ndatel tegin seda kordagi performance' iks nimetamata (tõtt-ütelda ei väida seda nüüdki). Tegevuse käigus selgines, et asju ei tuleks teha vastandumise vaid erinevuse nimel. Kuskil 1992-93 hakati kuritarvitama mõistet “alternatiivne”, eriti jälk kui seda öeldi elustiili, muusika või kunsti kohta ja tollest ajast peale on mul selle sõna vastu krooniline allergia. DJ Kalev K ütles siis hästi, et kui undergroundist räägitakse kui alternatiivist meinstriimile, sama hästi võib siis öelda, et meinstriim on alternatiiv undergroundile. Nuff said.
Kui mõelda kunsti või näituste peale, kangastus “midagi pruuni”.
Mis seostub aastal 2016 näituste peale mõeldes?
Institutsioonidele ja kunstile ei olnud mõtet vastanduda, see oli muutumatult monoliitne ja samas nõder. Umbes nagu nõukogude valitsus, miski, mida sa muuta ei saanud, aga suutsid üle elada, kuna oli selge, et on ainult aja küsimus, millal see kokku kukub. Paap Kõlar rääkis mulle, et nõukogude ajal ei olnud võimule vastandumine üldse mingi küsimus, see tuli juba emapiimaga kaasa. See oleks umbes nagu vastanduda tuulele, vihmale, linnuteele ja gravitatsioonile. Kunst oli lihtsalt “midagi pruuni”. Kunagi rääkisin seda ka Felix Kubinile, kes sai naerukrambi ja ütles, et Mariola (Brillowska, Kubini abikaasa, Poola päritolu kunstnik ja nüüdne animatsiooniprofessor Frankfurti Kunstiakadeemias) räägib ka alati, et kunst oli tollal “midagi pruuni.” Pruun mitte vulgaarses tähenduses aga psühholoogilises mõttes – kui mõtlesid kunsti ja näituste peale, siis kangastus midagi pruuni. Vist seetõttu, et näitustel oli enamus maale ja graafikat pruuni värvi.
Jaan Toomik oli 1990ndate performance'i A ja O. Kaader videost “Isa ja poeg” (1998)
1990ndate performance’i peale mõeldes heiastub Toomiku ja Kurvitza metafüüsiline, peaaegu, et religioosselt ülev rituaalsus. 1990ndate esimene pool seostub mul pigem Tartu rikkaliku subkultuuriskeenega, 1980ndate lõpu revolutsioonilise aja järellainetuse ja vabadusmäära realiseerimisega. Tollane Pirogovi plats ja kohvikuboheemlus kannataks välja võrdluse 1960ndate San Franccisco Haight-Ashbury linnajaoga. Tänapäeva seisukohalt pole isegi võimalik ette kujutada taolist uushõimlust. Aktiivsuse osas võiks seda võrrelda nüüdse sotsiaalmeedia avangardiga, aga sama võrdlust jätkates: toidupildi-spämmijatel sinna asja ei olnud.
Mitte bänd, vaid generatsioon: Nyork City
1994-95 mängisin (siiani tegutseva) Nyrok City algkoosseisus, Koit Raudsepp nimetas meid eesti kõige radikaalsemaks bändiks ja me ise nimetasime ennast mitte bändiks vaid generatsiooniks. Kuna tegu oli post-punk skeene nähtusega, siis ei pea seda tingimata käsitlema muusikakeskselt. Kõik, mis sellega seoses toimus, oli läbivalt performatiivne ja erinevalt punkbändidest me panustasime kehadest lähtuvasse ja kehadele suunatud jõhkralt halastamatusse soundi, langemata formaalsusse, nagu tollased metal-bändid (,kes flirtisid peamiselt satanismi ja rögiseva laulumaneeriga).
 
1990ndate keskpaigaks oli selge, et rokk on täiesti surnud, meedia on kommertsialiseerunud, kirjandus on muutunud väheoluliseks, teater on surnud ja etendus peabki toimuma eelkõige seal, kus pole ette nähtud, st et kõik võib olla kontekst. Siis otsustasingi ise olla 24/7 skulptuur ja luua nähtavuse läbi kohalolu. Tagantjärgi näib see väga loogiline ja on teada, et 1990ndatel alanud majanduslangus oli laiemalt põhjuseks Ida-Euroopa kehakunsti-lainele kui demokraatlikule, ilma eelarveta tehtavale kunstile. Ent kust pidin mina seda tollal teadma? Samuti kolisin 1990ndatel algul Tallinna ning Tartusse ehitati esimene pangahoone, mis tähistaski sümboolselt Tartu San Francisco lõppu – vähemalt Ilmar Kruusamäega kord vesteldes tema tõi selle markeri välja.
Kiwa esimene näitus aastal 1995.
Tallinnas hakati eeldama, et ma olen mingi uue aja asjade friik: performance, video, grafiti, body-painting jms. Tekkis nagu mingi sotsiaalne tellimus või kontekst, sest kunstivaldkond oli selline koltunud ja vaadatigi uute asjade suunas. Kirjutasin ajalehte KesKus artikli grafitist, vist 1996. See oli üldse esimene artikkel grafitist eesti meedias ja kasutasin seal Jean Baudrillardi ideed, et grafiti on märkide mäss märkide vastu. Siis mõtlesingi, et tag’i KIWA smugeldamine meediasse on samuti (kunsti)märgi mäss (meinstriimi)märkide vastu. Nii et see oli puhtalt kunsti nimel tehtud tegevus, lihtsalt silti ei olnud juures, et tegu on kunstiga.
 
Minu jaoks oli ilmutuslik kui 1997 kutsus Ando Keskküla Tallinnasse tollase kõige olulisema vene kunstniku Oleg Kuliku ning me tegime Hanno Soansiga temaga pika intervjuu (Kultuurimaa, nr 2, 1997). Kulik kontekstualiseeris oma tegevust vene hullude pühameeste traditsiooni läbi, mis mulle oli palju arusaadavam kui institutsionaliseeritud etenduskunstniku piiratus, pigem selline šamaanide, zen budistide ja triksterite loogika.
Kiwa smuugeldamine meediasse oli märk märkide vastu.
Kui nüüd Kumu korraldab helikunsti näitusi, siis tollal oli see mõeldamatu, lihtsalt ei saadud aru, mis on sünergia või interdistsiplinaarsus. Ükskord pidin näiteks Toomikule saatma meiliga mingit infot ja küsisin, kas said mu meili kätte ta ütles, et “Ah, ei vaadanud, mõtlesin et nagunii mingeid “peokuulutusi” saadad jälle.” Selline suhtumine oligi, et kunst ja pidu on kaks erinevat asja. Muusika kunsti kontekstis tähendas vaid seda, et vahel mängiti mõne näituse avamisel mingit eriti mõttetut süldimuusikat. Ma koguaeg hoidsin kahe käega pead kinni, et kuidas kunstnikel, kes peaks nagu ühiskonna vaimne eliit olema, on nii nadivõitu muusikamaitse. Eriti kui sel ajal muusikas toimus nii palju huvitavat, 1990ndate keskel tuli vahepeal iga nädal mingi uus muusikastiil või uus paradigma ja samas need ka etableerusid suht ruttu normcore klubistandardiks.
 
Selles mõttes arvan ma, et midagi ei ole muutunud: kui sa ikka oled eksperimentaalne kunstnik ja ei täida mõnda üleüldiselt heakskiidetavat nišši, siis oled ametlikult persona non grata, mitte-salongikõlbulik. Näiteks Kumu esitas mind mõned aastad tagasi presidendi noore kultuuritegelase preemiale ja olid suured lootused, et toimub mingi märgiline murrang, kuna kõikide kultuurialade esindajad olid selle juba saanud. Aga ei midagi, ikka mindi uuele ringile ja anti näitlejale. 1990ndate teises pooles ei tundunud üldse võimalik, et eksperimentaalseid kunstnikke kuidagi arvestama hakatakse, aga samas olid olemas kommertstellijad nagu Eesti Pank, Coca Cola, Hugo Boss jne, kes andsid täieliku vabaduse. Praegu ei kujutaks jälle hästi ette, et suurkorporatsioonid telliks endale kunstnikelt performance’i. 
Eesti Panga tellitud Ene-Liis Semperi ja Kiwa ühisperformance. Assisteerivad Siim Kallas ja Mart Laar. “Nad pidid meid kotti püüdma ja ära viima, aga me ei öelnud neile, et lõikame koti seest katki ja põgeneme ära, kuna me sümboliseerisime raha,” kommenteerib Kiwa kunstiteost.
SA Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
Vabaduse väljak 6, 10146 Tallinn, Eesti 
tel: 6314050
e-mail: post@cca.ee

Peatoimetaja: Kaarin Kivirähk
Kaastoimetaja: Rebeka Põldsam
Kujundaja: Brit Pavelson








This email was sent to <<E-mail>>
why did I get this?    unsubscribe from this list    update subscription preferences
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus · Vabaduse väljak 6 · Tallinn 10146 · Estonia

Email Marketing Powered by Mailchimp