📨Kaasaegse kunsti uudiskiri: kunstnikust sai ajaloolane

Labidameetod: arheoloogiline kujutlusviis kunstis

Dieter Roelstraete

Artikkel ilmus esimest korda ajakirja e-fluxis 2009. aasta märtsinumbris
Tõlkinud Karl Erik Saks

Inimene, kes otsib oma mahamaetud minevikku, peab valmistuma kaevamiseks. – Walter Benjamin

[Sissejuhatav manitsus: pole häbiasi püüda defineerida kunsti olemust või omadusi. Sest…]
…kunst tähendab või vähemalt võib tähendada mitmeid asju mitmetes aegruumi punktides. Kunstiajaloos – mis on kas pikk või lühike, olenevalt sellest, kuidas kokku leppida – on see täitnud mitmeid rolle ning on kutsutud üles kaitsma tervet hulka ideaale. Või teisalt – ning see on suurema osa viimasest sajandist osutunud palju ahvatlevamaks ja tulusamaks taktikaks – on kunsti ärgitatud ründama, küsitlema ja kritiseerima ükskõik mida. Lunastajaliku “kutsumise” või κλησις mõistes – kutse muuta või hoida, sest need on ainsad päris messiale võimalikud valikud – võiks me kindlaks määrata kunsti ajaloolise panuse juured kriitika ja kriitilise mõtlemise pühades traditsioonides, aga ka selle panuse tuleviku kujundamisse, mis oleks eelistatult (ja oletatavasti) teistsugune tulevik kui see, mida me teadlikult kujutame ette “tänapäeva” vaatenurgast.

Praegu näib see-eest, et mitmed kunstnikud püüavad kunsti defineerida eelkõige kunsti ja ajaloo tiheda suhte kaudu. Üha sagedamini leiab kunst end tagasi vaatamas nii omaenda minevikku (praegu väga populaarne lähenemine ning ühtlasi suur äri) kui ka üldiselt minevikku. Tänapäeva kunstnikud on üha enam hõivatud loo jutustamisega, täpsemalt ajaloo jutustamisega. Retrospektiivist, historiograafilisest lähenemisviisist – metodoloogia, mis hõlmab ajaloolist kirjeldust, arhiivi, dokumente, väljakaevamist, monumente, ümberehitamise ja taaslavastamise kunsti, tõendusmaterjali – on saanud nii kohustus (“sisu”) kui ka toon (“vorm”), mida eelistab üha rohkem eri vanuses ja erinevat päritolu kunstnikke (ka kriitikuid ja kuraatoreid). Nad kas loovad kunstiteoseid, mis tahavad mäletada või vähemalt keerata tagasi unustuse kella, või teevad nad kunsti mäletamisest ja unustamisest endast: võime seda nimetada “metaajalooliseks lähenemiseks”, mis on tähtis paljude kunstiteoste puhul, mis võtavad omaks kuraatorse loomuse. Oma poolromantilise kujutlusega ajaloo eeldatavast kaugusest (või hämarusest), mis on selles uurimuses kahtlemata üpris oluline, kaevuvad need kunstnikud kõiksugustesse arhiividesse ja ajalookogudesse (see on koht, kus “kunstilise uurimustöö” maagiline valem end ilmutab) ning sukelduvad ajaloo kõige kaugemate äärealade põhjatutesse hämarustesse. Nad taaslavastavad – veel üks arhiveerimise ja loo jutustamise viis, mida soosivad kunstnikud, kes kasvasid üles kiirendatud unustatuse kultuuris –, taasloovad ja taastavad.

Oma kutsumust austades otsivad need kunstnikud välja mineviku faktid ja oletused, millest ametlikud ajalookanalid nagu History Channel üle libisevad. Nad toetavad eranditult nii rõhutuid kui ka unustatuid, paljastavad kardetavalt ammu kadunuks jäänud jälgi, taastavad pikalt iganenuks peetud (või selleks osutunud) tehnoloogiaid, äratavad ebaõiglaselt tapetud (teatud viisil) ellu ning üldiselt püüavad taastada iga indiviidi või asja olemuse, mille on maha trampinud pimestava ajaloo ehk suure ja monoliitse “A” tähega algava Ajaloo marss – see kõige kohutavam variatsioon hegellikust metanarratiivist.

Loe täismahus →